Kuresoo suvi

Vedasin Arturi ka peale eilset poolikut tööpäeva rappa. Temale esmakordne kogemus niiimoodi kõndima minna. Kuresood olen ületanud mitmest servast ja üle, seekord Karuskose laudteed mööda rabani ja räätsadega edasi põhja poole. Plaanis oli paar tunnikest, tund üle ja tund tagasi. Poolel teel rabasse tuli meelde, et kompass jäi bussi, kuna plaan oli lühike, siis tagasi ka ei pööranud.
Minek läks libedalt, kerga U tähe kujuga, aga pooleteist tunnine kõnd üle raba metsani. Leidsime vahepeal kummikujälgi, mõistatasime, et kust kurat või kes kurat niimoodi keset raba?
Tagasiteel pidin jälle veenduma, et kui lähed ülbeks, karistab raba kohe ära, kompassi polnud, tuli vaistu usaldada, aga ei midagist, vaist juhtis ikka sohu. Kuresoo vasem äär on julmalt vedel ja võib kergema vaevata jamaks kiskuda. Ma ise arva, et see võis olla salajõgi, mis meid niimoodi sisse imes. Pehmest välja rabelenud, hakkasime kodu otsima, no kurat ei leidnud, võtsin taskust oma viimase akupulgaga gepsu, kuid seegi pani pange, kalibreerisin, mõtlesin ja tööle hakkas. Olime ikka juba järgmisele ringile minemas, kui geps näitas, et õige kohani on kõigest 2km, seljataha.

Raba on selline kummaline koht, kus kunagi igav ei hakka, kus sa käid tahestahtmata ringiratast või kui kompassi kaasas pole ja kõike muud veel. Imeline lihtsalt.

Pärast keetsime kukesuppi ja hüpasime laukasse pommi.