Talv

Pikk talve ootamine alates Novembrikuust, kuid lõpuks saabus käreda pakasega. Olen veetnud aega siin ja seal, jõulud Levil päris talves ja aasta algus oli juba siin hea. Temperatuurid küündisid -30C lähedale Ida Virus. Meri on ilusti kaane all ja kuni tänaseni olid lumeolud väga head, kuid hetkeline soojaperiood tõenäoliselt hävitab kõik.

Lohega on saanud sõita, isegi Pallasel sai paar head päeva, lumelauaga samuti, kui murtud roie on hoogu pisut maha tõmmanud, paranemismärke on märgata ja veebruarikuiseks Austria reisiks saab terveks. Nädalavahetusel tegime lohetiiru- Virtsu- Rohuküla. Lõpp kujunes seikluseks, mis ikkagi lahenduse leidis. Pühapäeval polnud teabmishea lohepäev, tuul 10m/s, nähtavus 10m, ja jäävihm. Kohusetundest tuli triip tõmmata...loodan, et mitte viimane.

Eile sai veel Üle Kuresoo Toonojale räätsatatud, aega kulus kuna tingimused olid tõeliselt talvised, jäime ikka pimeda peale, aga selle aasta looduse ilu siiski nägime ära. Ehk ikka tuleb tagasi?

https://www.youtube.com/watch?v=BMPox8KNZN8&feature=youtu.be

Puhkus 2015

Üle aastate tuuliseim suvi jälle. Juunis sai nii palju surfatud, et viimase paari aasta jooksul ei käinud kokkugi niipalju meres. Juuli algas ka tuulisena ja tuuled said ära surfatud. Matkade poolelt hoidsin ma pöidlaid koguaeg peaos, et see tuul järgi annaks ja vaiksemaks jääks, kajakiga oli vaja ka trennimõttes merd künda, aga ei miskit. Suvealguse ring jäigi ümber muhu, mida ka tegelikult ära ei teinud ja siis varakevadine Virtsukandis sõit. Aga mõlemad olid meeleolukad ja omamoodi ägedad. Juuli keskpaigas kiskus kriitiliseks, tuuleprognoosid töötasid mu plaanidele risti vastu, kuna tulemas oli 10 Šveitsi kodanikku, kelle reisi olin aasta ette juba planeerinud, kõik sellega kaasnev oli paigas, kuid ilma ma siiski teha ei osanud. Nagu eelnevad grupid, said nemadki vihma, tuult, tormi, päikest, äikest, siledat ja karvast vett. Olenemata ilmastikust olid nad väga rahul ja kiitsid Eestit taevani. Kokku sõideti viie päevaga veidi alla 200km sõudepaatidel Väinamere saarte ümbruses.

Šveitslaste tuur sai lõppeda, kui ma tegelikult juba haudusin plaani minna tagai Saarde, sest prognoosid olid paljutõotavad.  nii läksingi mingi Pühapäev Saarde ära ja Koovi kanti sõitma, kohalikud hullasid flätil ja lasid kõrgeid hüppeid, tuul oli nii vali, et kuuesega sai triipe tõmmatud. Prognoos säilis mitu päeva, seega jäin ööseks kadakate vahele, tegime lõket ja libistasime rummi. 

Järgmisel päeval peal hommikusurfi võtsin tee ette Kihelkinda, kus Kaidi bussipeale astus, teekond jätkus pealinna Kuresaarde, tegime sisseostud õhtuseks peoks Undva Pangal ja suundusime sinnapoole. Undva pank ootas juba oma vanas headuses, seal on lihtsalt nii ilus ja rahulik, samas metsik ja võõrale jube koht, et esmapilgul ei tahakski võibolla seal ööbida. Olen mitu aastat seal käinud ja vaieldamatult mu lemmik koht- koht kust näeb päikesetõusu ja loojangut. Peale pidu sättisime ekskursakatega Vilsandi poole, et mööda matkarada saarele jalutada. Mind on umbes aasta töödeldud, et neile matka korraldaksin, Vilsandi matkarada on väga hea koht tutvustada matkavõõrastele inimestela, milline Eesti loodus välja näeb. Kõik olid rahul ja peale kuute tundi ja 23.km jätkus pidu kusagil Undva panga lähistel, millest ajalugu vaikib. 

Paar päeva tiksusin veel Saares, kuid viihm ei andnud järele. Oli välja vaja mõelda plaan Uus. Teekond laevale ja Hiiumaal nagu alati. Sadamaputkast ostsin ehad kohvi ja sättisin laevale. Ja Triigi- Sõru vahel on üks laevnik, kes alati hakkab bussi pärast vaidlema, et tegu ei saa olla mingil juhul M1 kategooria sõidukiga... lihtsalt ei jäta juba oma jonni, aga see selleks. Sõitsin Kärdla poole, et liinibussi pealt maha astuv Jaanika peale võtta. Tegime tõelise turistika ja tutvustasin Hiiumaa huviväärsusi, pealae pikka ringsõidu päeva, jäime Kassarisse ööbima, vihma ikka kallas ja jäigi ööseks kallama. Järgmisel päeval läksime Kärdlasse, et pealinnas veidi ringi poodelda, toiduvarud kogutud võtsime suuna suuresadama juurde Sääreninasse, kuhu laagrisse jäime, tegelikult jätsime bussi põõsasse ja kajakksime Hellamaa külasimmanile kohvikutepäevale. Hea allatuult minek, tagasi hakkasime aerutama loojangul, seega vesi oli sile ja meri tõmbas plekiks. Nähtavust jäi vähemaks aga kõik oli nii vaikne et sai kuulmise järgi sõita. 

Järgmisel päeval sõitsime sadamasse,e t laevalt võtta Alvar ja Mari, kes tahtsid Kärdla koohvikute päevale minna ja veidi ringi vaadata. Päris mõnus on Kärdlas kui kümned kodukohvikud avatakse, hoopis teine kui Kalamajas või uues maailmas. Igaljuhul vastu õhtut tuli ikkagi põhiplaan ellu viia ja Salinõmme sadamast kajakkidega Saarnakile aerutada. Siinkohal jätan ma rääkimata, mis meid seal ees ootas. Saarelt tulles tabas meid mini torm ja eriti lahe oli see, et meil oli kolm kajakki nelja peale, samuti üks lohe, mina sain kerge vaevaga tagasi, teised pidid tööd tegema vastutuules aerutades.

Augustis lõpuks tulidki need oodatud tuuletud ilmad, kus sooja üle kahekümne ja öösel maga lageda taeva all. Augusti esimene nädalavahetus tekkkis ikkagi plaan aerutada Vormsile ja tutvuda selle salapärase saarega. kajakireis algas reede õhtul Rohuküla sadamast allatuult aerutades päikeseloojangusse. Saarele jõudsime päris hilja õhtul, umbes 22 paiku, vaja oli leida koht kuhu telk püstitada. Osutus lihtsaks, parkisime paadid ühte aeda ja koputasin suvalisele uksele, selgus et samune tüüp sadama lähistel rendibki telgiplatse välja (3eurtsi öö- wc ja puhas vesi). Peale laagri sättimist võtsime ka jalutuskäigu ette saarele kerkele kõrtsu poole, kus sai mõned õlled tehtud ja hiljem jala tagasi. Hommikul võtsime rendist rattad ja kruiisisime saare läbi, kui nüüd aus olla, siis midagi erilist see saar nüüd endast ei kujuta ja meenutab rohkem suvilarajooni. Inimesed puhkavad oma suvekodudes ja istuvad aias, eestlasele kohaselt ülimat sõprust turistide vastu üles ei näidata, samuti läheb seal saarel palju raha- niiet seda varuge kaasa-  EestiŠveits.

Pühapäeva hommikuks näitas head ilma ja rahulikku vett, mõeldud tehtud. Kajakid vette ja Hiiumaa poole minema. Mööda Vormsi lõuna kallast oli lust aerutada, kuid Harilaiule lähenedes hakkas tuul ja laine tõusma, midagi ületamatut polnud, aga põll tuli peale tõmmata. Meri läheb nii madalaks, et saarte lähistel on hülgete lesila ja mõned neist seal pikutasidki. Harilaiu idaküljel tegime lõunapausi aga saarele seekord uitama ei jõudnudki, kuna aeg surus tagant, sest oli ikkagi vaja mingi kellasele praamile jõuda. Harilaiu ja Hiiumaa vahel on ka mõnus madal meri, põhi paistab ja hülged ujuvad. SUUR plaan oli Vohilaiu ja Huumaa vahelt läbi lipsata, kuid mida lähemale ma nende kahe sare vahe kohale jõudsin seda enam hakkasin ma kahtlema, kas see ikka on võimalik, kuna kodutöö oli mul tegemata. Kui külgtuul lõppes ja nina allatuule keerasime, siis võtsin ruttu on telefonikaardi ette ja hakkasin aerofotodelt otsima kohta kust on võimalik roopadriksut läbi lipsata. Ei leidnuko mõistlikku kohta, kuna pilliroog on seal üle 3m. kõrge, siis tuli paati enda ees lükates teed rajada, kuid peale poolt tundi sai enamvähem kohapealt aerutama hakata. Vesi oli olema, kuid 20- 30cm süga, seega poole labaga tõmbed ja liikumiskiirus aeglane. Loodus on seal vahel metsik, vesi muliseb vetikate lagunemisest, selline tunne et kohe üldse ei tahaks kätt või jalga vette pista. Samuti eksitavad teelt kõrkja saared mis seal lagedal alal kasvavad nagu malelaual ruudustik. Kogu ala pikkuseks on ca 2km ja ksuagilt maalt hakkat nägema sadamat ja laeva ja mõtled, et kas jõuad laevale või mitte, kuna kiirus on nii väikene madala veetaseme tõttu. Aga kindlasti ma soovitan seda vhaet külastada, uskumatult kaunis paik. Pühapäevase merereisi pikkuseks oli 40km aerutamist, müts maha Jaanika ees, kes tegi selle väga külmalt läbi, pms oli tal varasem kogemus kajakisõidul nädal varem Salinõmmest Saarnakile ja tagasi. 

Vastu sügist olen veidi treenima hakanud mõttega, et ehk ikka oktoobri keskpaigas lähen korra Alpidesse kolama, aga see on alles mõte. Eelmisel nädalal aerutasin paadi maalt linna ehk Kurgjalt Pärnusse, reisi kogupikkuseks ca. 65km 8h. aerutamist. Nädalalõpus sai Ristnas käidud, aga see juba järgmine jutt.

Kajakiga Kesselaiul ja Muhus

Kuna viimased 9 kuud olen ma elanud täielikku "freelanceri" elu ja ma ei kahetse päevagi, et sellise tee sügisel valisin, samuti on jäänud matkamine ja looduses liikumine soiku elukoha vahetuse käigus, samas surfata olen saanud küllastumiseni. Kuid siiski olen ma teinud asju, mis varem tundusid aja nappuse juures kättesaamatud, siis sel aastal mõtlesin, et kotiga matkamine on üks asi, aga suvel kisub ikka merele ja nii otsustasin, et sel aastal sõidan ma palju kajakiga. Nii olengi käinud mitmeid kordi üksinda aerutamas Virtu kandis ja avastanud erinevaid ägedaid kohti, kuhu tulevikus oma külalisigi viia.
Et Jaanipäev oleks eriline võtsime mitme sõbraga plaani minna pühade ajaks kajakkidega ringreisile.
Esialgne plaan oli aerutada ümber Muhu saare, mis teeb kokku kaks päeva ja üks õhtu ning 65km. kanti. Pean tunnistama, et plaan kukkus läbi kuna viimasel kolmandikul oli ilmataat meist tugevam ja ühe paadi tüüri puudumisel tuli ringreis kakti jätta. Pole hullu, tulevikus teen selle ära!

Esmaspäeva õhtul tuulevaibudes läksime Virtsust teele, aerutasime veidi üle tunni ja maabusime Kesselaiul. Varemates postitustes olen seda saart kirjeldanud ja ikkagi uskumatult ilus koht- soovitan küllastada. Õhtul sai sauna kütta sõna otseses mõttes merel, ilus päikeseloojang ja hea leil.
Hommikul asusime kümne paiku teele mööda muhu rannikut suunaga põhja poole taganttuules. Kõik sujus, lõunapaus vanas heas tuttavas Üügu panga lähistel kaldaäärel. Edsi läks teekond Muhu Põhjarannikul, kus saatsid meid tugevad vihmahood, vesi oli soe seega tuli ainult aerutada. Ilm oli tol päeval meie poolt kuna puhus Lõunakare tuul ja Põhjarannikul tuulevarjus. Huvitav koht on Köinastu laidude vahe, kus on reaalselt vett 15cm. juures, aerutada ei saa kuna laba põtkub põhja ja kätega lükata ei ulata, muidugi madaliku pikkus on kilomeeter, seega oleks suusakepid olnud hädavajalikud:)
Laidude vahelt välja jõudes sattusime otse vastu puhuvasse lõuna tuulde, seega tuli palju tööd teha. Mõne aja möödudes otsustasin sõbrad viia Koguva sadamasse, kus tellisime kosutava õlle sõõmud koos kohvi ja pirukatega. Samalajal näitas ilmataat meile hambaid. Kohalikudki tundisd hui et mis kandi meestega tegu on ja kuhu edasi.
Edasi oli vaja väike väin diagonaalis ületada, et jõuda sihtkohta Orissaarde, võtsin tuttavas kohas majakese Püharisti majutusse- ootas soe tuba. Õhtu läks plaanitult, jahisadama hõrk ahvenafilee koos hea õllega. Jaaniöö möödus vanas paditehases tantsupõrandal taustaks ühe kuulsa Dj muusika. Tants käis hommikuni.
Kolmapäeva hommiku tõotas hea, kuid seltskond otsustas lõunani põõnata, ilm läks käest ja tuul tõusis, seega jäi teekond väina tammil katki ja tuli sõita mandrile auto järele...

Kolmas sõit Lapimaale

Viimases postituses lubasin järge eelmisele. Tuli- kolmas reis Lapimaale toimus ning kõik oli super. Lapima tervitas meid on parimas headuses, lumi oli ikka veel maas ja veekogudel meetri paksused kaaned. Teisel reisil sai natukene luuret tehtud Pallase küngastele, kuid palju jäi arusaamatuks, kuna otseselt lohega seal tuulenappusel sõita ei saanud. Nüüd siis oli see kord, kus puhus kõik seitse päeva, kirja läks 6 ja üks mäepäev.

Tõsi on see, et parim lumi jääb ikka detsember kuni märtsi algus, kus on seda pehmet kõige rohkem, aga ilmadega võib alt minna. Nüüd oli tuult ja päikest kõigil kordadel, sõita sai niiet kõhulihased valutasid, õhtuti tundisd end laibana.

Esimene päev Pallasel harjusime tuulega, õppisime lohega üles mäkke sõitma ja mäest alla hüppama, kõik oli võõras ja suisa mõistuse vastane, et tuul suudab puhuda kolmest suunast korraga. 

Teine päev andis julgust, sõit ümber ja üle mägede, lohed lasti puuotsa ja samuti hüpati üle kuuskede. Rapsimist oli kõvasti. Peale lõunat sõitsime teise ahelikku, kus lohe vedas üles mäkke ja mäest sõites pehmes lumes alla. Hea tunne on mäeotsast vaadata, kuidas õhtuks on endapoolt kõik lumi triibuliseks sõidetud. 

Kolmas päev möödus Pallasel, triibutasime siin ja seal, osa seltskonnast otsustas ühte koda külastada, kus väikene peatus teha vorsti grillimiseks. Mina keerasin poolelt teelt tagasi ja tulin küngaste vahele hullama.

Neljandal päeval vedas Priit meid hoopis teise kanti- Aakenustunturi Kittilä pool. Matk algas alt parklast mööda matkarada üles ca 3km. Keegi vist peale Priidu täpselt ei teadnud, kuhu minek ja kohati käis mõte peast, et krt tüngapäev. Peale tundi liikumist nägime mäetippu ja platood, hetkega kadus äng ning kõik asusid kribinalkrabinal lohesid kokku panema. See oligi parim sõidupäev, mänguhoov oli niii suur ja mitmekesine, et igav ei saanudki hakata. ..ja vaated, mis avanesid! Õhtuks saime alguspunkti tagasi, pakkisime lohed ja algas  allasõit mööda matkarada parkl poole. Kui hea oli autost üks külm õlu võtta.

Viies päev sadas, nähtavus oli kehva, otsustasime mäele minna. Andsime pargis kuuma ja otsisime pehmet lund, kuid ei midagist. Poolkõva mäepäev.

Kuues päev Pallasel.

Seitsmes päev oli ka aga kohe ei tulegi meelde, milliste päevade vahel see oli :)

Mis juhtus Gruusias?

Eelnevale postitusele tuleb järg aprillis nagu lubatud sai, aga vahepeal sattusin Gruusiasse, millest ka lähemalt räägin.

Nimelt ühel saunaõhtul pandi mu nimi kirja suusareisile Gruusiasse, polnud kunagi seal riigis veel viibinud, kuid kuulduste põhjal mõtlesin, et miks ka mitte. Olin kuulnud varasemalt lugusid Gudauri külast ja sealsest suusakeskusest, samuti grusiinide külalislahkusest. Suusakeskus mind eelduste järgi väga ei vaimustanud, kuna seal pidavat olema ainult mõni tõstuk, kuid hulgaliselt valget puutumata lund. Oli vaja ühte bussisõitu Pärnust Tallinna, lendu edasi Istanbuli, edasi Thbilisisse ja sealt edsi transfeeriga Gudauri. Kõik see võttis aega 17 tundi.
Pärnust alustasime liikumist kell 12.00 päeval ja hommikusöögiks olime kohal, ostsime piletid ja tõstukisõit algas, esimene päev oli rahulik kuna vaevas reisiväsimus ja pealelõunat ajas mingi tüüp mind suusaliftilt üles, sest ta tahtsi maha minna ja tõstuki turvaraam oli vaja üles tõsta, sealt sain aru, et oleks aeg hotelli magama minna. Keskus 2100- 3250m.

Teisel päeval otsisime lund, mida on seal palju aga kuna värsket oli mitu päeva tagasi sadanud, siis sõideti see üsna kirest jooneliseks. Pool päeva tegime keskuse hooldamata nõlvadel sõitu ning teises pooles otsustasime Mauriga väikese matka kasuks, vaja oli astuda keskuse vastasnõlvale räätsadega mööda mäeharja ülespoole. See oligi päevasõit, kestis küll mõnikümmend sekundit, kuid see vabadus mis sind tabab, kui saad oma enda triibu tõmmata. Jalutasime hotelli ja õhtusöök.
Sel õhtul otsustasime ka minna kohalikku baari vaatama, mida head paremat pakutakse. Sögid on head, kuuldused said kinnitust, samuti toodi lauda kurikuulus Chacha. Külalislahkus on seal riigis meeletu ja mingil hetkel hakkas chacha tulema maja kulul, mis edasi sai, sellest ajalugu vaikib.

Sain teada, et seal riigis olen isegi mina töötuna maksejõuline. 6inimest/söögid/joogid/chacha 5pdl. 76 larit ehk ca. 30 euri :S Uskumatu!!!

Kolmandal päeval avastasime, et eelmine õhtu sissekallatu ei olnud veel välja läinud, seega möödus päev "haavu lakkudes", sõitsime, matkasime, laskusime, kuid taastumine võttis aega. Ilmselgelt vist mitte mäestikuhaigus.

Neljas päev, mida olime oodanud, nimelt võtsime Mauri, Janeki ja Andresega kohaliku grusiini giidiks Iva, kes on ka Red Bulli tiimraider, ta viis meid koos rootslastega põhjapoolseid nõlvu avastama. Suusatõstukiga tippu, kümmekond minutit astumist ja algas freeride kusagile mägedevahele. Laskumised olid ülimad, puhas puuder, lund tuiskas ja vaated maalilised, liikusime mööda mäekurusid naaberküla poole, paarkümmend minutit laskumist ja transfeer korjas meid peale, et külla tagasi viia. Päeva keerasid tuksi rekkad, mis Venemaa poole liiksid, autoteed on kitsad ja tunnelid ehitatud vist hobustele, seega oskasid mõned rekkad seal end lakke kinni sõita. Ootamist oli nii paari tunni juurde, kuidseiklus jälle omaette, teed on kurvilised ja samuti nägin tunnelit, mis keerab mäesees 180 kraadi, ehk ühest otsast lähed sisse ja välja tuled selle augu kõrvalt kus sisenesid, kuid kahevahele jääb kuristik.

Viies päev, algas kergemalt, otsisime keskuses kohti, laskusime radadel ja kerge offpiste. Mäepäev jäi poolikuks kuna otsustasime teha turistika Vene piiriäärde ja tutvuda kohalike külaeluga. Silma riivab vaesus, meie kui algaja heaoluriik on süstinud, et kõik peaks olema loodis ja korrapäratus on vaesuse märk. Ma ei tea, kas see ka nii päriselt on, kuid mägedes on elu teistsugusem, inimesed on rõõmsad, kuigi majad on neil ehitatud justkui suvalisest ehitusprahist, aijad koledad ning lehmad magavad keset sõiduteed. Lehmadega veel selline lugu, et jalutavadki külades suvaliselt ringi- huvitav täitsa kuidas nad teavad, millised lehmad kellele kuuluvad.

Kuues päev viis meid uuesti Ivaga matkamaailma, hommikul pakkisime räätsad kotikülge ja suusatõstukitega tippu. Esimene laskumine oli tavainimese mõistes seinast alla platoole  ja mööda mäekülge pikalt üle guru vastas mäe jalamile. Viskasime üleriided maha, laud kotikülge räätsad alla ja algas teekond. Astumine oli järsk siksaki mustriga üles. Sseal oli näha, mis vormis meestega tegu oli...hehee, kes oskavad jõuvarusid objektiivselt hinnata need ronivad kiirelt, kavalamad hoiavad lõppu, kus on jälg kõvem ja kergem astuda.
Mäeharjalt lauanina alla keerates valitseb alati hirm, olen arvukalt laviinivideosid vaadanud ja kohe üldse ei ole tahtmist minna, kui vastasmäelt silmad allavarisenud lumemasse, kuid see mis sa sõidust saad, kustutab need mõtted ja hinges valitseb rahu, kui oled puhtalt alla pääsenud. Kurat see puhtast puudris sõit "seinast" alla on midagi sellist mida peab ise kogema ning sõnadega raske seletada. Sõit oli lühem, kui eelmisel korral, kuid lumi puhtam. Transfeer oli vastas ja viis meid Gudauri mäele tagasi, päev jätkus keskuses.

Seitsmes päev mäel tähendas viimast, siis tuligi viimast võtta. Kuna laviinikott jäi koju, sai mööda radasid kihutada, kütsime nii kuis sai, isegi võistlust pidasime, rajad on head, sest inimesi on vähe, rajad säilivad õhtuni ja keegi ees ei kakerda. Osad meie grupist võtsid ka paraclide'i tandemlende, olid väga rahul ja kiitsid. Reisi tegi rõõmsaks ka päikene, mis kõik päevad otse silma paistis. ilmaga läks õnneks, värske lumega aga mitte.

Kaheksas päev möödus Thbilisit avastades, uurisime linna, baare, söögikohti ja Hamami- huvitav kogemus. Lend koju algas vastu hommikut ja koju jälle läbi Istanbuli. Kõik laabus ning  suvelõpus plaanin  tagasi minna. Reisil sain kinnitust, et elu on odav, inimeste külalislahkus on meeletu, aga sarnasusi võib eestlastega leida, mitte keegi võõras ei vasta sulle külatänaval tervitusega.

Kohapealsetest kuludest: Baaris; õlu 80 senti, chacha 40senti 4cl- tasuta, Hašapuri 4euri, Hinkaalid 15senti tk, Šaslõkk 5 euri 8tk, Borjomi 40 senti pudel, hea vein keskmiselt 3 euri pdl, takso nii palju kui annad- ca. 2eur keskmine sõit linnas.