Nimelt ühel saunaõhtul pandi mu nimi kirja suusareisile Gruusiasse, polnud kunagi seal riigis veel viibinud, kuid kuulduste põhjal mõtlesin, et miks ka mitte. Olin kuulnud varasemalt lugusid Gudauri külast ja sealsest suusakeskusest, samuti grusiinide külalislahkusest. Suusakeskus mind eelduste järgi väga ei vaimustanud, kuna seal pidavat olema ainult mõni tõstuk, kuid hulgaliselt valget puutumata lund. Oli vaja ühte bussisõitu Pärnust Tallinna, lendu edasi Istanbuli, edasi Thbilisisse ja sealt edsi transfeeriga Gudauri. Kõik see võttis aega 17 tundi.
Pärnust alustasime liikumist kell 12.00 päeval ja hommikusöögiks olime kohal, ostsime piletid ja tõstukisõit algas, esimene päev oli rahulik kuna vaevas reisiväsimus ja pealelõunat ajas mingi tüüp mind suusaliftilt üles, sest ta tahtsi maha minna ja tõstuki turvaraam oli vaja üles tõsta, sealt sain aru, et oleks aeg hotelli magama minna. Keskus 2100- 3250m.
Teisel päeval otsisime lund, mida on seal palju aga kuna värsket oli mitu päeva tagasi sadanud, siis sõideti see üsna kirest jooneliseks. Pool päeva tegime keskuse hooldamata nõlvadel sõitu ning teises pooles otsustasime Mauriga väikese matka kasuks, vaja oli astuda keskuse vastasnõlvale räätsadega mööda mäeharja ülespoole. See oligi päevasõit, kestis küll mõnikümmend sekundit, kuid see vabadus mis sind tabab, kui saad oma enda triibu tõmmata. Jalutasime hotelli ja õhtusöök.
Sel õhtul otsustasime ka minna kohalikku baari vaatama, mida head paremat pakutakse. Sögid on head, kuuldused said kinnitust, samuti toodi lauda kurikuulus Chacha. Külalislahkus on seal riigis meeletu ja mingil hetkel hakkas chacha tulema maja kulul, mis edasi sai, sellest ajalugu vaikib.
Sain teada, et seal riigis olen isegi mina töötuna maksejõuline. 6inimest/söögid/joogid/chacha 5pdl. 76 larit ehk ca. 30 euri :S Uskumatu!!!
Kolmandal päeval avastasime, et eelmine õhtu sissekallatu ei olnud veel välja läinud, seega möödus päev "haavu lakkudes", sõitsime, matkasime, laskusime, kuid taastumine võttis aega. Ilmselgelt vist mitte mäestikuhaigus.
Neljas päev, mida olime oodanud, nimelt võtsime Mauri, Janeki ja Andresega kohaliku grusiini giidiks Iva, kes on ka Red Bulli tiimraider, ta viis meid koos rootslastega põhjapoolseid nõlvu avastama. Suusatõstukiga tippu, kümmekond minutit astumist ja algas freeride kusagile mägedevahele. Laskumised olid ülimad, puhas puuder, lund tuiskas ja vaated maalilised, liikusime mööda mäekurusid naaberküla poole, paarkümmend minutit laskumist ja transfeer korjas meid peale, et külla tagasi viia. Päeva keerasid tuksi rekkad, mis Venemaa poole liiksid, autoteed on kitsad ja tunnelid ehitatud vist hobustele, seega oskasid mõned rekkad seal end lakke kinni sõita. Ootamist oli nii paari tunni juurde, kuidseiklus jälle omaette, teed on kurvilised ja samuti nägin tunnelit, mis keerab mäesees 180 kraadi, ehk ühest otsast lähed sisse ja välja tuled selle augu kõrvalt kus sisenesid, kuid kahevahele jääb kuristik.
Viies päev, algas kergemalt, otsisime keskuses kohti, laskusime radadel ja kerge offpiste. Mäepäev jäi poolikuks kuna otsustasime teha turistika Vene piiriäärde ja tutvuda kohalike külaeluga. Silma riivab vaesus, meie kui algaja heaoluriik on süstinud, et kõik peaks olema loodis ja korrapäratus on vaesuse märk. Ma ei tea, kas see ka nii päriselt on, kuid mägedes on elu teistsugusem, inimesed on rõõmsad, kuigi majad on neil ehitatud justkui suvalisest ehitusprahist, aijad koledad ning lehmad magavad keset sõiduteed. Lehmadega veel selline lugu, et jalutavadki külades suvaliselt ringi- huvitav täitsa kuidas nad teavad, millised lehmad kellele kuuluvad.
Kuues päev viis meid uuesti Ivaga matkamaailma, hommikul pakkisime räätsad kotikülge ja suusatõstukitega tippu. Esimene laskumine oli tavainimese mõistes seinast alla platoole ja mööda mäekülge pikalt üle guru vastas mäe jalamile. Viskasime üleriided maha, laud kotikülge räätsad alla ja algas teekond. Astumine oli järsk siksaki mustriga üles. Sseal oli näha, mis vormis meestega tegu oli...hehee, kes oskavad jõuvarusid objektiivselt hinnata need ronivad kiirelt, kavalamad hoiavad lõppu, kus on jälg kõvem ja kergem astuda.
Mäeharjalt lauanina alla keerates valitseb alati hirm, olen arvukalt laviinivideosid vaadanud ja kohe üldse ei ole tahtmist minna, kui vastasmäelt silmad allavarisenud lumemasse, kuid see mis sa sõidust saad, kustutab need mõtted ja hinges valitseb rahu, kui oled puhtalt alla pääsenud. Kurat see puhtast puudris sõit "seinast" alla on midagi sellist mida peab ise kogema ning sõnadega raske seletada. Sõit oli lühem, kui eelmisel korral, kuid lumi puhtam. Transfeer oli vastas ja viis meid Gudauri mäele tagasi, päev jätkus keskuses.
Seitsmes päev mäel tähendas viimast, siis tuligi viimast võtta. Kuna laviinikott jäi koju, sai mööda radasid kihutada, kütsime nii kuis sai, isegi võistlust pidasime, rajad on head, sest inimesi on vähe, rajad säilivad õhtuni ja keegi ees ei kakerda. Osad meie grupist võtsid ka paraclide'i tandemlende, olid väga rahul ja kiitsid. Reisi tegi rõõmsaks ka päikene, mis kõik päevad otse silma paistis. ilmaga läks õnneks, värske lumega aga mitte.
Kaheksas päev möödus Thbilisit avastades, uurisime linna, baare, söögikohti ja Hamami- huvitav kogemus. Lend koju algas vastu hommikut ja koju jälle läbi Istanbuli. Kõik laabus ning suvelõpus plaanin tagasi minna. Reisil sain kinnitust, et elu on odav, inimeste külalislahkus on meeletu, aga sarnasusi võib eestlastega leida, mitte keegi võõras ei vasta sulle külatänaval tervitusega.
Kohapealsetest kuludest: Baaris; õlu 80 senti, chacha 40senti 4cl- tasuta, Hašapuri 4euri, Hinkaalid 15senti tk, Šaslõkk 5 euri 8tk, Borjomi 40 senti pudel, hea vein keskmiselt 3 euri pdl, takso nii palju kui annad- ca. 2eur keskmine sõit linnas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar