Reis

Pole mõndaaega siia midagi lisanud, kuna ei ole leidnud põhjust. Viimase paari kuu jooksul on küll palju juhtnud, kuid kas pole arvutit või siis puudub internett. Kuigi eestis tundub see viimane väga nigel vastus, siis võis see jääda ka lihtsalt viitsimise taha. Torm on möödunud, aga ikkagi tahan mainida, et kaks nädalat tagasi külastasime oma salajast laine kohta, kus sai vaatamata kesistele tuule tingimustele väga kõva surfipäeva- tuult nii - 13m/s aga laine hea ja tuul ideaalse nurga pealt, seega weivikas oli käigus ja nii head sõidupäeva pole vist ealeski saanud. Uskumatu jälle, et Eestis tekib vahel see õige laine mida mööda weivikaga sõita kümneid meetreid.

Viimane nädal viis mind lennukiga Saksamaale Šveitsi ja Prantsusmaa piirile. Küll oli tegu sisemaaga, kuid siiski väga huvitava kohaga. Eelmisel aastal sai külastatud nädala Ida Saksat, siis selle aastane Lõuna/Edela Saksamaa oli palju teistsugusem. Mäed, loodus imelikuna tunduv vabadus, lõputud rattateed ja tühjad suusakeskused.
Augustis ostsin Ryan airi lennupiletid, et sõita külla Lenale. Sõit sinna võttis aega Viljandi kodust kuni tema juurde täpselt 15 tundi. Lend Tallinn- Frankfurt hahn(lennuk)-Frankfurt(buss)-Lörrach(buss). Euroopa mõistes ca. 2300km Kui piisavalt eeltööd internetis teha, siis on finantsiliselt mõistlikum kasutada busse või autosid, mis sinna suunda liiguvad- Rongiga oleks ka saanud, aga rong on kordades kulukam. Kohale jõudes sõin loomulikult kohe ühe kebabi ja jõin väikese pudeli õlut, kuna see on Saksa teema. Järgmisel hommikul võeti mind auto peale koos rattaga, sõitsime mööda serpentiine kusagile kirde suunas ja peale tundi sõitu pandi mind rattaga koos Feldbergi suusakeskuse jalamile, et 1600m. peale mäkke matkata. Ilm ei olnud vastupidiselt saabumise päevale mõnusalt kuiv, kuid siiski soe(ca. +17C). Vihma kallas ja mäge ümbritses suur pilv, seega 1400m. peal tundus juba tippu ronimine mõtetu, sest tegu oli tavalise turisti mäega. Vahetasin riided sportlikumate rõivaste vastu ja tõmbasin peale kilekad, et alla poole rändama hakata. Kui mõest tagasi alla kulgesin (võib olla vale sõna, kuna tegu oli pigem kihutamisega), siis otsisin väljapääsu, et mitte mööda autoteed liikuda. Kuna ma tõesti ei olnud varem sellises kohas rattaga sõitnud, siis ei tahtnudki liiklusest pungil autoteel tuhat meetrit kõrguste vahega serpentiinides alla poole sõita. Teile tundub, see imelik, sest esmalt võib mõelda, et asfalt on sile ja anna ainult kuuma, kui kui tegu on märja asfaltiga, kus teepeal on pilved ja enamus liiklusvahenditest on rekka tüüpi autod, ei olnud see mõistlik. Veidi uurides leidsin viida, mis näitas kusagile metsarajale. Sõitsin kohea peale ja mäest alla sõit võis alata. Lihtsale Eestlasele jääb ikka arusaamatuks, kuidas saavad ühes riigis olla välja ehitatud teevõrgustikud niivõrd loogilised ja hästi planeeritud. Esimesed 12km. kulgesid mööda väga laheda profiiliga metsamaastikku, mägijõgede, ojade ja koskede vahel, teepeal kohtasin ka kohalikku metsavahti, kes arvas peale minu rahvuse välja selgitamist, et " Estland- isn't it very rainy country? Ma ei tea, millest ta rääkis? Suvel meil ju ei tulnud tilkagi. See selleks. Ainult mäest alla 12km? kusagil pidi olema konks. Ei, lihtsalt nii oligi, et ainult allamäge ja vähemalt 40km/H kesmiselt. Jõudsin mingisse linna, kus oli aeg kaarti lugeda, tundus kõik õige ja nii järgmisse külla ja sealt veel edasi ja edasi. Teepeal nägin sellist maastikku jakülaelu nagu vist võib näha Kirgede Tormi serjaalis(pole kunagi vaadanud), nahkpükstes talupojad ja lehmad, sõnnik jms..seal põldude vahel ilus sile asfalt traktorite jaoks. Kuigi tee laius (6m.) andis soovida, kuid inimesi seal väga ei kohanudki. loodusest veel niipalju, et kõik oli roheline ja puud lehtes, leidsin isegi veel õunu, mida suure vedeliku puuduses süüa tahtisn. Hommikul ju mõtlesin,e t olen tsiviliseeritud riigis, kuid mööda rattateid liigeldes, võib poodidest und näha! Nii sõitsingi ca. 70- 80km. esimesel päeval, et õhtuks koju tagasi jõuda. Sain kella kuueks hakkama.

Feldberg, mägirattarada.

 Šveitsi pool.

Järgmisel päeval võtsin teekonna ette suuremasse linna Baselisse, mis möda aoutobahni jäi ainult 25km kaugusele, kuid rattaradu liigeldes ca. 37km. Teepeal jälle loodus, põllumajandus, asulad ja suurtööstus käsikäes. Mööda Reini jõe kallastpidi liigeldes märkad selle riigi probleemi- kui on tehas, siis toodetakse ja mitte vähe vaid kõvasti. Sama asi on ka elektriga, iga 15km. tagant on elektrijaam, mis on kinni pannud terve jõe ja mille tarbeks on ümber kujundatud terve maastik. Basel- Šveitsi, Saksa ja Prantsuse ühislinn. Huvitav on see, et seal rongi liikudes märkad peal riigipiiri ka tänava kultuuride ja arhitektuuri erinevust, peale joont hakkab lihtsalt teine riik...ja nii ongi. Minule meeldis siiski Šveits mis särab oma jõukusest, kuna linn on väga ilus just oma arhitektuurilt, siis Prantsusmaa, samuti erinev, kuid värviline ja siis Saksamaa- meenutab betooni oma hallides toonides. Saksa probleem ju ongi vist see, et seal on asjadel läbimõledud projekt.


Kolmas päev viis mind selle sama küla Wallbachi juures paiknevatele mägedele (kuni 700m.), et heita pik lumistele Alpide tippudele. Lubasin hommikul et liiklen ilma kaardita, kuid kompassi järgi. Leidsin teeotsa, mis polnud küll kõige õigem, kui ratas käe kõrval mööda väga järske serpentiine pidi üles trampides (ca. 2h) leidsin siiski koha, kus avanes pilt Alpidele ja nüüd sain aru, et need mäed, mida mööda ma kruiisininud olen, on väga väikesed. Pilt oli selline, et eespool on väikesed ümaramad mäekesed ja kusagil 200km. kaugusel suured teravad tipud, kes on sealkandis käinud teab täpsemalt. Ilm ei olnud selge, kui ikkagi võim on neil mägedel nii suur, et lihtsalt pressivad läbi. Lühike lõuna koos uinakuga sealsamas põldude vahel oleval pingil ja kojusõit alla. Ma ei ole varem nii kiirelt rattaga mäest alla sõitnud. Igaljuhul märk näitas 6km. koju, kuid alla sain ca. 10 minutiga. Kogu see mitme tunnine üles rassimine lihtsalt saigi läbi. Õhtul käisin kohalikus Sõudeklubis, kus mind kostitati 12km. pikkuse ehk ca. tunniajase veetreeninguga. Õhtul SUUR pitsa ja kaks õlut tundusid kosutavalt.

Neljas päev- laupäev. Algas pereemaga Marktil käimisega kesklinna raekoja platsil, kus talupidajad (nahkpükstes) oma majapidamissaadusi müüsid. Korralik Sakslane ostab alati nädalaks ära munad, köögi ja juurviljad. Samuti käib läbi ka Bäckeri poest, et värske sai oleks hommikul laual. Tore on vaadata, kuida kuuekümnendaid käivad naisterahvad kontsasaabatega ratale istuvad ja laupäeva hommikul turupeale lippavad. Mul endal tekkis juba higi turjale, et tuules püsida. See ongi huvitav kultuurierinevus, see mis tundub meie rahvale võimatu on nende igapäevane osa- rattasõit. Kõik need head rattateed ja kultuur lihtsalt annab meie riigis soovida.
Peale lõunal pakkisime asjad ja sõitsime Lenaga Šveitsi, et ööbimine võtta ja hommikul vara mäkke ronida. 1h ja 20min. autosõitu (enamus tunnelites) ja ongi hoopis teine maailm. Oled Alpide alguses, kus mäetipud küündivad 1500m. kuni 3500m. peale, siis saad jälle aru, kui väikene sina siin oled. Maaliline vaade järve kaldalt otse lumistele tippudele ja ei raatsi magama jäädagi.

Pühapäev- äratus kl. 7, hommikusöök, rammus amps šveitsi juustu ja mõtled, et miks nad seda juustu toodavad. Sõin elus esimest korda korraliku šveitsi juustu- valmistatud kohalike kitsede piimast, nii tahke, et tundub lausa rabe ja kui süües lõhna tunned, siis ei teagi kas tahaks hammustada. Kohalikud pistsid kahe suupoolega. Ja kui teada saad mitu % seal rasva on, siis tekib tunne, et ei tahagi. Nii pigistasin oma meeled kinni ja neelasin kõik alla, kuna energit mis seal sees peitub läheb kindlasti vaja. Jälgisin ka ühte tõelist mägironijat, kes meie hommikusögi lauas istus ja ainult sõi ja sõi ja sõi ja sõi, juba tekkis hirm, et äkki peaks ka. See oli selline seitsmekümnendaid käiv hallipeaga mees, keskmiselt paremas vormis maailmaränduri olekuga.

Tavaline Šveitsi maja mägedes

Matkaraja osa- 800m.

2293m..

Kell 9.00 olime mäe jalamil ja 27 mäe tippu matk või alata. Tegu oli siis 2293m. kõrguse tipu nimega Surenenpass ( eestlasele kummaline nimi). Kuna õhtul ei viitsinud väga eeltööd teha, sai see raamatust suvaliselt hommikusöögilauas valitud- loomulikult oli see selline hardcore'i maitsega mägi. Teekond tippu ainult 15 km pikk, aga enamus 40 ja pluss kraadise nurgaga üles. Vaated olid kirjeldamatult ilusad, suured kaljuseinad ja lumised tipud, mille vahel olid minule mõistmatuks jäänud karjamaad... Kummaline elu seal mägedes. Tipus kerge eine, kuivad riided selga kuna temp oli seal üle kümne kraadi madalam kui all, siis vahepeal pidi sooja saama. Hiljem jälle märjad selga ja kiirelt allapoole, kuna ilm hakkas muutuma, seega polnud enam aega. Allaminek võis alul tunduda kergendusena, kuid mida allapoole, seda raskem algas. Ja kerge algas alles siis, kui languse kraadid 180 peale jõudsis, siis said aru, et kui oled sirgel maal, on väga hea olla. Kogu päev võttis aega natukene vähem kui kaheksa tundi. Mõlemaid vaevas mõnus rammestus ja parklas maas istudes tundus, et sel päeval oli nagu midagi tehtud. Krt tahaks veel!

Matkarajal

Kivi

Tipus

Tagasi Saksamaa poole! Uni, järgmise päeva lõuna Bad Säkcingeni vanalinnas ja koju asju pakkima. Koduteed alustaisn 25km rongisõiduga, kust edasi korjati mind Baseli rongijaama eest Opeli peale- väga tore vanapaar koos tütrega (blablacar.com ist leidsin). Põgusad vestlused autos(380km.) ja Frankfurti lennujaam, kus viis tundi mugavatel toolidel koos suvaliste inimestega und sai magada. Kell 04.00 sõitis buss seal Hahni, kuid oli kaheksa vaba kohta ja mina olin järjekoras üheksas, seega pidin bussijuhile selgitama, et ma ei saa maha jääda, kuna minul läheb ka lennuk, sain siis bussi põrandale 15 euriga koha, kus õnneks enmus sõiduajast magasin. Hahni lennujaamas sain veel paar tundi und ja siis algas lennule minek, samuti paar tundi ootamist veel väravas. ma ei saa aru, miks inimesed lennukile trügivad, krt maha ei jää ju keegi. Ja siis Tallinna bussijaam- FREE WIFI, tasuta elekter, soe seljanka jne jne..krt nagu tsivilisatsioon :D Tänu olematule interneedusele saigi see puhkus puhkuseks, mis kujunes mõneti seiklemiseks ilma plaanideta. Saksamaal olles on su nutitelefon ainult fotokas.

Linn

Kulutused: Ryan air- 45€ edasitagasi, buss frankfurt hahn frankfurt 14+14€, buss frankfurt Lörrach 15€(380km), rong Weil am Rhein 5,70€, auto Basel Bhnf frankfurt 15€, buss Viljandi Tallinn 9.50+ 8.50 =127.70€          Ootamist oli lennujaamas, aga see vist tasus ära, kuna rongipilet on 79€ ots ja need ka ei sõida nii, et saaksid rongilt otse lennukile frankfurt hahni, kuna nende linnade vahel puudub rongi liiklus.