Ühel päeval 2010 sattus Hollandi turismigrupp Viljandisse ja kuna linna oli just valminud uus sõudeelling alla järveäärde, otsustati nad sinna ekskursioonile suunata. Teada ju, et maja on huvitava arhitektuurilise väljanägemisega. Külastuseaeg oli vist lumises märtsikuul.
2011 suvel aga saabus ellingu juurde üks vanem härrasmees(Karel Westerling), kes rääkis oma plaandiest. Kuna ta oli omalkäel ära õppinud eestikeele, siis jäi ta jutust osa arusaamatuks. See oli mõistetav, et ta tahab kinkida klubile uud paadid(ei kujutanud hästi ette missugused). Olime nõus ja sinna see kõik jäigi. Algul oli mõttes, et ei tea, miks peaks keegi lambist sellise tegema ja mõtlesime et tegu on utoopiaga.
 |
| vasakul: Karel Westerling |
 |
| Tehas |
Paadid jõudsidki Viljandisse elu ja tervisega, kompleteerisin nad kokku ja sõit algaski. Mais ja juunis sõideti järvel, tervisesportlased vahetasid ergomeetrid aerude ja paadi vastu. Algas ettevalmistus Emajõe Maratoniks. Esimene katsetrenn toimus Suislepast Jõesuusse8ca. 36km). Kuna minul endal aega ei olnud nendega sõita, siis enesest mõistetav, et võtsid klubist paadid ja organiseerisid transpordi Suisleppa Õhne jõepeale. Lühidalt: alustati ilusa ilmaga ja keset Võrtsu tekkis torm, mis ajas paadi vett täis ja alus tuli hüljata. Õnneks jagus inimestel kainet mõistust, vestid puudusid kasutati ellujäämiseks aere. Niimoodi aerudel läbiti ujudes ca. 4,5km, kuigi samalajal käis kaldal/õhus kõva päästeoperatsioon. Samas päästeametil ei ole tormivalmidusega paate ja samuti ei suuda kopter leida inimmesed järveveest. peale 4h. ujumist õnnelikult kaldale astudes istuti autosse, sõideti Viljandisse sauna sooja. Kõik pääsesid eluga ainult, et inventar jäi kadunuks. Samalajal, kui intsident juhtus olin mina loomulikult Matsirannas surfamas ja ei teadnud asjast suurt midagi. Õhtul, kui teada sain, siis pikalt ei oodanud ja kasutasin järgmisel hommikul kohe tuult paadi leidmiseks. Hommikul kuest juba olin järveäres ja kammisin lohega Võrtsjärve kallast kogupikkuses 50km. Sõber Artur transportis mu sinna ja tuli alla vastu. Esimesel päeval ei leidnud miskit, seega tuli jääda telgiga ööseks järvekaldale, hommikul kohe jälle kammisime jalgsi kaldaäärt ja lõunaajal lohega, õhtul aga paadiga. Ikka ei midagi. Kolmapäev tõi selgust, sest ilm vaibus ja tuttavaid tuli juurde, saime paadiga peale ja miski tunnipärast avastasime järvest paadi. Kuradi hea tunne oli! Tänan ka Singi Meli, kes oma mootorpaati laenas!!!
Paat käes ja paar nädalat hiljem pidasime paatide ristseid, sest alused olid veel sisse õnnistamata. Võimalik, et sellest ka see õnnelik õnnetus, "Neptun tahtis oma osa"
Nädal pärast ristseid juba tõmbasin markeriga kaardile joont ehk planeerisin 10le Hollandi sõudjale loodusretke mööda Läänemerd Eesti kõige kaunimates paikades. Viimastel aastatel olen tänu lohesurfile ning inimlikule uudishimule käinud mööda saari ja avastanud kohti, mida peaks turist avastama. Kõige ägedamad kohad on väikesed laiud, kus karjatatakse lambaid või elavad kormoranid. Kõik saared on isemoodi. Reis algas Virtsust, külastati Kesselaidu, edasi viis tee Muhu saarele, kus ööbisime lambaais. Järgmisel hommikul sõideti edasi mööda rannikuäärt Saaremaa poole. Teel Orissaarde nähti hülgeid, traktroit, mis sõitis mööda merd(madalikul), peatuti Koguva külas ja randuti Orissaares. Eriti raskeks tegi matkapäevad lääne kaarest puhuv ... 17m/s puhuv tuul. Aga kõik jooksis hästi, kuna sõideti ranniku äärtmööda, ühes kohaas nad küll keeldusid edasi sõitmast, aga suutisn neile tõestada, et need valged lained mis binnoklist paistavad ei ole nii suured kui läbi klaasi tunduvad. Kohalejõudes olid kõik õnnelikud ja merevaibudes räägiti midagi enneolematust päikeseloojangust(Hollandis vist sellist pole). Järgmisel homikul oli torm jälle tõusnud ja reis pidi jätkua Triigi sadamasse, et laevaga üle mere sõita. Selle kriteeriumi järgi ka peaaegu läkski, kuigi ühe paadi pidin poole pealt üles korjama, sest meeskond kartis edasi sõita kõrge laine pärast. Laevaga saabuti Hiidu, ööbiti Sinima turismitalus kus tegutses eriti tegus perenaine- väga lahe tädi(soovitan). Mõned päevad olid veel jäänud, kui ilm muutus kardinaalselt- tuul vaibus, päike tuli välja ja õhtul juba ujuti Kassari poolsaarel. Pilt, mis seal avanes oli nende jaoks uus ja julgen arvata, et eestlaselegi ennenägemata. Sääre tirp on koht, mida peaks igaüks nägema. Järgmisel päeval sõuti peegelsiledal veel, päike paistis lagipähe ja lõunat söödi Heinlaiul, õhtul randuti Suure Sadama juures. Hommik oli ilus, vesi sillerda ja kõik olid õnnelikud, sõuti Vormsile ja söödi lõunat, peale seda võeti siht Rohukülale, aga kuna seal ei olnud kuskil ööbida, otsustasti randuda Pullapää tipule. Paigaldati telgid ja sõitsime Haapsallu pitsat sööma, õhtu oli vihmane, kuid linn neile meeldis. Järgnes päev, mis kujunes kõige ekstremsemaks. Kuigi hommik oli mõnus, siis peale lõuna jällegi väga keeruliste ilmaoludega. Õhtune sitkoht pidi olema Matsirannas, kuid sinna ei jõutud, sest merelolijad said kaela kõva äikese tormi, mida trotsides randuti suvalisel laiul ning hiljem räägiti 3st miljonist sääsest(võibolla tõesti, sest ma üritasin seletada,et olete jõudnud eestisse). Randuti siiski Puise ninal, kus oli väga kena pererahvaga turismitalu. Kõik said pestud, toidetud ja ma usun,et nad olid rahul, olgugi et pooled kartsid. Viimane päev starditi Puise ninalt ja otsustasin, et see jääbki viimaseks, sest ilm hakkas jälle muutuma tuulisemaks, ning edasine sõudmine oleks muutunud juba keeruliseks. Keegi ei uskunud mind ja arvasid et valetan :) Randusime Virtsus pakkisime paadid ja saatsin nad bussile. Õhtul istusime Sassis, meenutati kogetud. Järgmisel hommikul kui sõudekas reisi seltskonnaga hüvasti jätsin, tänasid nad mind, et merele ei jäädud, sest puhus edel ...13m/s
Mina läksin loomulikult merele:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar