Pühapäeva(17.01.2010) hommikul tekkis plaan minna kuskile tuult otsima, Transcom peksis segast 2,3m/s E ning saigi selgeks, et kodurandades ei ole mõtet proovidagi. Üheks variandiks muidugi Valgerand, kus tuul kaldaga paralleelselt, aga talve esimene snowkite näitas, et Valgerand on sel aastal out. Saime Vanaka lõpus legendaarselt kokku, pakiti rahvas autodesse ja sõit võis jätkuda. Muidugi ei onud kahtlustki ja sõitsime kohe Munalaidu. Kuna mitteametlik jäätee on üle mere, tegelikult juba jõuluajal sisse sõidetud, kuid otseselt jääle mineku luba polnud. Seega aastaid olen seda ületanud ning kalurite jääkuubikud rääkisid enda eest. Jää paksus ca. 0,5m, niiet ei tekkinud jääl sõitest kõhklustki. Kokku läks saarele 4 autot, tegin vanaema juures peatuse, et korraks tere öelda ja samalajal jätkasid teised teed saare otsa, Riida turismitalu poole. Kuna tee oli saarel ainult traktori saha laiuselt lahti lükatud polnud autosid kuskile parkida, seega jäi variant perenaiselt luba küsida parkimiseks. Kohale jõudes ei antud isegi varianti küsimiseks vaid sõimati koheselt näod täis ja filmiti autod üles, lubati Eesti Politselitseile lahkelt registrimärgid edastada. Mis me ikka massakatega (mandrilt tulnud elanikud) räägime. Aga fakt on see, et need kes mandrilt saarele kolinud on ennast täis inimesed, kes arvavad, et nemad on ainuvalitsejad ja kõik, mis nende maja ümber, kuulub ka neile. Pärnu Surfiklubi on tegelikult teadatuntud rohelise mõtteviisiga inimeste klubi, kes ei otsi konflikte ning on sõbralikud. Seega ma ei saanud aru, miks inimesed (Riida talu perenaine) nii vastuoluliselt peavad käituma?!. Ühest ma saan aru, et kui 4 autot sõidab saarel, siis on see enneolematu ja mõneti elanike rahu rikkumine. Põhjuseks toodi, et jäätee pole ametlikult avatud ning meil pole mingit õigust saarel viibida, samas seisis talu õuel 2 täiesti võõrast autot, mis olid värskelt mandrilt tulnud ja pealegi nädal varem peeti jahiseltsi konverentsi, kus kõik jahimehed sõitsid üle jäätee oma autodega ning keegi külaelanikest ei näidanud vastuolu. Loo moraaliks on tegelikult see, et kõigepealt vaata peeglisse ja siis hiljem hakka kohut mõistma. Veel enam, et tegu oli turismitaluga, külalsilahkuse eest oleks raudselt kõik sealt teed ostnud ning mõne sooja piruka sinna kõrvale. Aga tookord rääkis Riida talu õelus enda eest!
Muud ei jäänud üle, kui tagasi sõita mandrile ja Lao sadamsse, sest sadama peremees on just oma sõbralikkusegea teada tuntud mees, kes ei küsi parkimise eest mingit tasu ning üldse väga seltsiv. Tuul puhus ca. 6m/s(üleval) ning kikkereid igast masti, lumi mõnusalt paks ja kõik said 2- 3 tundi meeldejäävat surfi. Best Spot. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar