E.27.08.2007

Tuul: kõikus 4,5-12m/s Õhk +17C sademed: tibutas.
Tähelend.
Hommikul luuk lahti ja kohe transcomist kaema, kas täna puhub. Puhus ja numbrid näitasid 10-12m/s. Asjad kokku ja randa, randa jõudes oli tuult 4,5-5m/s(masendav). Ootasime ja ootasime ja ei midagi. Pakkisin BFK lahti ja sõitma. Sain paar triipu teha kui lohe kukkus alla, keeras liinid sassi, tuul tõusis ja proovisin veel päästa mis sai. Lohe tõusis lendu ja siis läks sõit lahti. Algul tiris lendu ja kukkusn tagasi ja uuesti lendu. Tõmbasin turvanupust, kuid meenus, et ma ei viitsinud kinnitada leashu poomi külge vaid pani loopi külge. Sõitsin paralleelselt maapinnaga, rippudes loheküljes, lohe tegi üleval spinne samalajal. Mööda kõrkjaid lennates käis elu silme eest läbi ja adrenaliin veres küündis maksimumini(vist). Tunne oli väga hull, selline, et nüüd on kõik ja siin ma kuskil suren. Õnneks kukkus lohe kõrkjatesse ja ma lebasin selili kuskil võsastikus. Võtsin ruttu leashi poomi küljest ja viskasin poomi eemale. Vaatasin, et lohega on ok ja läksin ummisjalu lauda päästma. Kuradi kõrkjaste vahel oli puhas muda, niikui valesti astusin, siis olin vööni pasas. Väga hull. Astusin mööda kõrkjatüükaid, jalad verised, aga ei tundnud midagi, adrenaliin möllas. Lõpuks sain rägastikust välja ja võtsin laua. Auto juurde kõndides tundsin kuidas jalatallast verd voolab, kipitas raisk. Tõmbasin kalipsosussid jalga ja lohe järele. Õnneks oli rannas Sander, kes tuli kaasa ja aitas lohet otsida. Lohe päästeoperatsioon kestis kokku ca.1,5h. Lohe oli näha aga kätte ei saanud, sest tervise paradiisi ja strandi tagune on paras mülgas, praht ja prügi ja muda. Lõpuks läks õnneks, sain oma lohe ja koju haavu lappima.