Kes pole Saaremaa peal käind, see pole saare naise naba näind! Kuigi me seal käisime jäi siski naba nägemata, võibolla sellepärast, et me olime päevläbi Sõrves või sellepärast, et meil oli kiire, aga vahet pole- suvel ehk näeb.
Reisist võtsid osa Reims, Säga, mina ja Mänd. Kõik sõitsime lohedega! Ilm oli ilus päiksepaisteline, õhtuks kõigil ilusad suured pruunid(BOLDIS) ovaalid näkku päevitanud, kuidas ma nüüd oma sportlastele trenni annan, kaubanduslik välimus puha kadunud, nagu oleks neegri p***s käinud. Tuul puhus ida ja kagu vahepealt, puhus, mis ta puhus, aga nõrgaks jäi. Parimal ajal puhus ca. 8,9m/s muidu 6-7m/s. Proovisin täna uut lohet Royal ERA 10m2. Sõitsin terve aja sellega, samas kui (Reims näiteks) triibutas type 9ga (12m2)niiet käed pikad. Hea lohe(ERA) on, kel huvi, siis küsigu julgesti sõita. Aga päeva naelaks sai see, kui ma merele liiga kaugele sõitsin ja tuul ühtäkki ära vajus(kõik vajusid ka koos tuulega). Mul läks õnneks ja sattusin mingile laiule kus elas umbes 1000 kajakat, nende auks on seal püstitatud ausammaski ja laid on looduskaitse all. Proovisin sealt siis kõige kaugemast tipust sõitma saada, aga asjatult, tuult oli liiga vähe. Pilt nägi selline välja, et mina olin laiu peal, Mänd teise laiu peal, mingid 2 tüüpi kuskil maisma kaugemas tipus ja kõik kel rrd lohed istusid maismaal õiges kohas(müstika). Nii ma siis pidasin seal kajakatega aru, et kuidas ja millal on kõige õigem ära minna. Proovisin, siis uuesti ja sain sõitma, sõitsin Männi lauile- see oli tehtud miljarditest väikestest kividest. Aga nägin ära ka kajaka munad, mille ta oli pessa munenud. Munad, siis umbes 10ne kanamuna suurused, sellised valged jurakad, aga lindu ennast mitte kuskil. Nii sealt laiu otsast minema läksingi, sõitsin maismaale ja siis korra laiule tagasi ja jälle maismaale. Kuna olin täpselt vastupidises kohas üle lombi, kuhu mu algpunkt jäi, siis pidin midagi välja mõtlema, et sihtpunktile(algpunkt) võimalikult lähedale jõuda! Võtsin kopsud õhku täis ja "puhusin" lohele elu sisse. Tiksusin Sõrve sääre poole ja sain napilt "varbast" kinni. Nii 2 etappi oli läbitud, nüüd jäi veel kolmas- ronisin põlvissaadik vees Sääre peale ja ma olin päästetud. Oi kus mul oli kett maas, kõht tühi ja mega väsinud. Kodus pärast Google earthist mõõtsin, et kokku ukerdasin ca 6km. Laadisin ennast natukene erinevate toiduainetega ja jälle merele proovima. Tuul oli endale halva kiiruse ja suuna valinud, niiet sai sõita ainult ühte suunda ja jalgsi tagasi kõmpida (jalatallad kividel trampimisest sodid). Peale seda jama otsustasime veidi jalga sirutada ja niisama lolli juttu ajada- igavust peletada. Enamus lohesõpru läksid minema, aga meie jäime- jäime seda kõige magusamat viimast "pauku" ootama. Ja ida kaarte suunast see oodatud kogus tuult sabuski, puhus ca. 9-10m/s sai hüpatud ja karatud, aga tuult jätkus umbes 15ks minutiks. Pakkisime asjad kokku ja praami peale. Jõudsime ilusasti õigeks ajaks, kõik sujus plaanipäraselt, kuigi praam venis nagu tatt, kohati ei saanud arugi, kas liigub edasi või tagasi. Enne Pärnut ca 20km. jooksis üks noor kits auto karteri põhja alla, pidurdasin hoo, tagurdasin ja kits hüppas auto alt välja, viga ta väga ei saanud, sest kalpsas metsa tagasi, samas tagumikult tuli korralik tuust karvu maha, mis ta tee peale jättis, mõtlesin, et kitsedel on äkki karvavahetus kuu ja pole hullu kui karva pisut ära tuli.
Reisist võtsid osa Reims, Säga, mina ja Mänd. Kõik sõitsime lohedega! Ilm oli ilus päiksepaisteline, õhtuks kõigil ilusad suured pruunid(BOLDIS) ovaalid näkku päevitanud, kuidas ma nüüd oma sportlastele trenni annan, kaubanduslik välimus puha kadunud, nagu oleks neegri p***s käinud. Tuul puhus ida ja kagu vahepealt, puhus, mis ta puhus, aga nõrgaks jäi. Parimal ajal puhus ca. 8,9m/s muidu 6-7m/s. Proovisin täna uut lohet Royal ERA 10m2. Sõitsin terve aja sellega, samas kui (Reims näiteks) triibutas type 9ga (12m2)niiet käed pikad. Hea lohe(ERA) on, kel huvi, siis küsigu julgesti sõita. Aga päeva naelaks sai see, kui ma merele liiga kaugele sõitsin ja tuul ühtäkki ära vajus(kõik vajusid ka koos tuulega). Mul läks õnneks ja sattusin mingile laiule kus elas umbes 1000 kajakat, nende auks on seal püstitatud ausammaski ja laid on looduskaitse all. Proovisin sealt siis kõige kaugemast tipust sõitma saada, aga asjatult, tuult oli liiga vähe. Pilt nägi selline välja, et mina olin laiu peal, Mänd teise laiu peal, mingid 2 tüüpi kuskil maisma kaugemas tipus ja kõik kel rrd lohed istusid maismaal õiges kohas(müstika). Nii ma siis pidasin seal kajakatega aru, et kuidas ja millal on kõige õigem ära minna. Proovisin, siis uuesti ja sain sõitma, sõitsin Männi lauile- see oli tehtud miljarditest väikestest kividest. Aga nägin ära ka kajaka munad, mille ta oli pessa munenud. Munad, siis umbes 10ne kanamuna suurused, sellised valged jurakad, aga lindu ennast mitte kuskil. Nii sealt laiu otsast minema läksingi, sõitsin maismaale ja siis korra laiule tagasi ja jälle maismaale. Kuna olin täpselt vastupidises kohas üle lombi, kuhu mu algpunkt jäi, siis pidin midagi välja mõtlema, et sihtpunktile(algpunkt) võimalikult lähedale jõuda! Võtsin kopsud õhku täis ja "puhusin" lohele elu sisse. Tiksusin Sõrve sääre poole ja sain napilt "varbast" kinni. Nii 2 etappi oli läbitud, nüüd jäi veel kolmas- ronisin põlvissaadik vees Sääre peale ja ma olin päästetud. Oi kus mul oli kett maas, kõht tühi ja mega väsinud. Kodus pärast Google earthist mõõtsin, et kokku ukerdasin ca 6km. Laadisin ennast natukene erinevate toiduainetega ja jälle merele proovima. Tuul oli endale halva kiiruse ja suuna valinud, niiet sai sõita ainult ühte suunda ja jalgsi tagasi kõmpida (jalatallad kividel trampimisest sodid). Peale seda jama otsustasime veidi jalga sirutada ja niisama lolli juttu ajada- igavust peletada. Enamus lohesõpru läksid minema, aga meie jäime- jäime seda kõige magusamat viimast "pauku" ootama. Ja ida kaarte suunast see oodatud kogus tuult sabuski, puhus ca. 9-10m/s sai hüpatud ja karatud, aga tuult jätkus umbes 15ks minutiks. Pakkisime asjad kokku ja praami peale. Jõudsime ilusasti õigeks ajaks, kõik sujus plaanipäraselt, kuigi praam venis nagu tatt, kohati ei saanud arugi, kas liigub edasi või tagasi. Enne Pärnut ca 20km. jooksis üks noor kits auto karteri põhja alla, pidurdasin hoo, tagurdasin ja kits hüppas auto alt välja, viga ta väga ei saanud, sest kalpsas metsa tagasi, samas tagumikult tuli korralik tuust karvu maha, mis ta tee peale jättis, mõtlesin, et kitsedel on äkki karvavahetus kuu ja pole hullu kui karva pisut ära tuli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar