Koti ja saabastega ümber mäe.

1. Päev, saabumine ja 17km üles.

See lugu algab peale eelmise aasta sügisest, kui arutlesime, et rabamatkade vahele võiks kusagile mägedesse tuuri teha. Olin hiljuti lugenud ühest ajakirjast Gruusia mägimatkade kohta, kus elu on odav ja võid päevaks giidiga hobused rentida, et mägedes seigelda, samuti pole probleemi telkimise jms. Kõik tundus hea ja imelihtne.  Hiljem leidsin artikli Alpide kohta, kus räägiti TMB ehk Tour Mont Blanci matkarajast kogupikkusega 170km. Kuna see kant Euroopast on rohkem asustatud ja olen varem mitu talve seal lumel käinud, mõtlesin, et ehk on see just alustuseks hea, inglise keelega saab hakkama, maksvaks rahaühikuks on Euro jne..Eurooplasele sõbralikum, teada on veel, et Gruusias saanuks hakkama ainult vene keelega, millega pole nii sina peal.

Tegime valiku ja mõttes tiksus kuni käesoleva aasta Juulikuuni, mil sai ostetud lennupiletid Tallinnast Genfi vahemaandumistega Helsingis, suhteliselt mugav lennutrajektoor, kui välja arvata minnes 8 tunnine ootamine Helsingi lennuväljal. Piletite kogumaksumus 234 eurot ka ei tapnud, opereeriv lennufirma FlyBe Finnairi alt. Lennuvaheks sai võetud varuga päevi, ehk tuur kestab tavaliselt 6- 10 päeva sõltuvalt inimese füüsilisest vormist. Lugesin arvukalt blogisid ja reisikirju, kus inmesed kirjutasid elavalt oma reisidest, kuid kui pole käinud, siis ei oska arvestada. Me võtsime 11 päeva.

Lugu algas Tallinna lannuväljalt, lend oli plaanipärane ja Tallinnast Helsingisse kõigest 35 minutit. Soomes oli meil sõber Artur vastas, kes meid peale korjas ja oma koju Siimu asju loputama viis. Siim nimelt ajas kuupäevad sassi ja tuli nö. käigupeale Viljandist Tallinna, värsked pesumasina märjad riided kotis. Lennujaamas 8 tundi ootamist ja algas põhiline reisipäev- Helsingi- Genf- Chamonix. Lennuväljalt saime vahetult peale maandumist Alpibusi trabsfeeri peale, mis meid tunniga Chamonix-sse sõidutas. Buss oli täis sportlasi eri maailma paigust, samal nädalal käis suur ultrajookude võistlussari Ultra Trail Tour Du Mont Blanc, kus distantsid al. 42,5km- 300km. välja. Põhi distantsiks muidugi Tour Du Mont Blanc, sama rada, mille meie plaanisime läbi käija 6- 10 päevaga. Niipalju veel, et kiireima mehe aeg rajal oli 20h ja 11 min.

Chamonix kesklinnas bussist välja astudes me ei teadnud veel, mis meid ees ootab, vihma kallas ja temperatuur ca. 12C, esmane eesmärk oli kusagilt raamatupood leida, kust ostaks kaardi ja seejärel vaataks edasi. Ilm oli jahe linn paksult rahvast täis, tuiasime oma suurte kottidega mööda linna ja otsisime, erinevate müüate ja poepidajatega nõu pidades, et milline siis on see õige ja kõige parem kaart matkarajal, soovitati erinevaid, kuid siis tuli valida. Võtsin suvalise (loomulikult "kõige parema"), mida soovitati- 10€  kolmandal päeval sai selgeks, et see kaart oli tõesti kõige parem Prantusmaa lõigul, ülejäänu peal nägid ainult kohta kus oled ja ei ühtegi küla ega linna.

Nii mõned tunnid linnapeal ja kaarti uurides tuli vastu võtta otsus, et matkariided selga ja liigume täna 3,5 tundi üles mäkke, alt 900m. pealt 2000m. pealevälja. Ilm oli kehv- väideti, et selle suve kõige hullem, arvamusi on mitmeid. Astusime ca. 2h ja 40 min. (3.20 oli siltidel) ja jõudisme üles suvalise Refugue juurde, mina olin kergel niiske ja Siim märg kui kassipoeg, üleval puhus veel ca. 20ms, puhanguline tuul, nii et polnud varianti, tuli lihtsalt tuppa sisse astuda ja küsida Bonjour and how much?

Lahke peremees vastas see peale 47 euros night per face- includes supper and breakfast. Eks ta meie mõistes kallis lõbu ole, magada sellise raha eest kusagil vatimadratsi peal narivoodis, aga mis teha olukord oli selline. Polnud seal elektrit ega sooja, toas valitses 80% niiskust(arvan), kus aknad udutasid ja tuul puhus läbi seinte, küsisin ka, et miks ahju sisse ei lülitata, vastas, et gaas otsas ja helikopter pidi tulema tuleval nädalal. Keeruline, aga mis teha. Õhtusöögiks anti büreesuppi, head pasta pologneset ja magustoiduks küpsist kissellis. Seltskond oli rahvusvaheline, omaniks Šveitsist, üks Prantslane, kaks Argentiinlast ja kaks Eestlast. Pikk reisipäev oli seljataga ja tuli magama keerata. Vastu hommikut hakkas muidugi külm, aga tuli ära kannatada.

2. päev Distants 23km.

Hommikuks oli ilm end ära klaarinud, avasime silmad alles, siis kui teised juba matkarajale sättisid, ma ei saanudki kogu reisi lõpuni aru, miks inimesed igal hommikul nii vara liikvele lähevad. Kell 6 äratus ja pool 8 juba astuvad. Meie uni käis tavaliselt kella kaheksani. Nagu mainisin, siis ilm oli ilus ja terrassi pealt vaatas vastu Mont Blanc oma lumise mütsiga, kus öösel värskelt sadanud lumi alla tuult lendles, tol hommikul tekkis küll tunne, et  tahaks hoopis seal lumelauaga sõita. Sõime hommikusöögi ära(kohv, moosi saiad jms..) pakkisime ja läksime teele.
Alustasime oma kõndimise päeva 9.45 Refugue de Bellach-tist vaade oli sealt meeletult ilus otse Mont Blanci tipule, värske puuder lumi tuiskas alla tuult. Ilm oli hea ja terve päev tõotas tulla päikese paisteline, taeva all hõljus mõni üksik valge pilve räbal. Peale tunnikest astumist jõudsime tippu 2285m. Sealt avanes taas parimvaade kõikides suundades nagu majaperenaine meile hommikul rääkis ning viimane vaade MB tipule. Seal tipus tekkis esimene tunne, et inimene on ikka nii väikene kogu selle massiivide vahel.

Pärast lühikest pausi algas teekond alla Les Houchesi külakesse, allakäik kujunes eriti raskeks, teadsin seda oma varasematest retkedest, aga see oli kuidagi eriti. Eestis sai küll treenitud, aga kui mägesid ei ole, siis on midagi puudu. Mäest allakäigu lihased on hoopiski juba vist varasemast treenimata jäänud. Vastu tuli alt külast arvukalt matkajaid, kes tundusid olevat päevamatkajad või spordimehed kellele meeldibki 2000 peal treenida, seal on mägedes jooksmine/matkamine rahvusspordi nime all, iga vastu või möödaminev inimene teretab sind ja samuti ei taha ise ebaviisakaks jääda. Keskpäevaks oli juba niipalju Bonjour öeldud, et omavahel ei tahtnudki rääkida.  Inimesed on aktiivsed ja väga heas füüsilises vormis.
Les Houches tervitas meid ona ilu ja sõbralikkusega. Ilu peitub just majade sarnase ajastu arhitektuuris ja külalislahkus toreda toidupoe ja turistiinfokeskusega, kes lubasid lahkelt Siimu seadmetel oma elektrivarusid täiendada. Ühe õllebari kohta seda väita ei saa, sest nemad arvasid et kui tahad elektrit, pead midagi ostma. Tunnikene pausi ja jalgadele saapa vaba aega, jätkus reis läbi linna uuesti üles mäkke Col de Voza-sse. Tegu oli väikese suusakeskusega, mis asus 1800m. peal, teekond sinna, aga ei olnud üldsegi roosiline, ainult mööda sirgeid radasid üles, mitte ühtegi kohta vahepeal, kus saaks puhata. Märk näitas midagi 3h. kuid meie suutsime 2,5h. hakkama saada. Teepeal kohtasime ühte Leedu poissi, kes jalutas koos meiega mäkke ja teepeal selgus, et tema käib hoopis GR5 matkarada, mis kestab tervelt üks kuu- alustas oma rändamisega Genfist ja tal oli viies päev käsil. Tugev Mees.
Col de Vozas oli ka esimene suurem ämbrisse astumine, kus tuli teha üpris suur ootamatu väljaminek, kui Siim tellis kaks 0,3l. õlut ja pidi välja käima 10€ See oli vast laks, mäepeal pead ikka hinnad ennem selgeks tegema, kui midagi ostma hakkad. Tädi rääkis muidugi ainult Prantsuse keelt niiet....
Eriti nukraks tegi see, et olles seal kohviku ees veidi istunud ja õlut jooud, palus Siim veekoti täitmiseks vett, siis tädi arvas, et kui üks mees täidab, siis sellest piisab, teisele ei pidavat jätkuma- samalajal seljataga täideti 1000L. lehmadele mõeldud vee tünni.

Meie jätkasime astumist allapoole silmad lahti otsides sobivat 180 kraadist pinda telkimiseks. Seal kolmes riigis on suvalises kohtades telkide üles seadmine keelatud, kui kirjutamata reegel ütleb, et TMB ääres võib magada. Nii leidsimegi sobiva koha ühel kohalikul karjamaal, vaade 360 kraadi alpidele. Õhtusöögiks makaronid praetud suitsuvorsti ja valgehallitusjuustuga kõrvale punane vein. Kõik maitsed, mis Prantusmaal proovitud said olid lihtsalt ülimad. Telkimisega oli muidugi keeruline, sest olgugi et sai valitud enamvähem pind oli kerge kraad allamäge ikkagi sees, terve öö pidi sättima, et telginurka ei libiseks.

3. päev. Distants 19km.

Hommikut alustasime mäest alla minekuga läbi väikeste külade üle mägijõgede ja laugetel metsavahe teedel. Vaated olid jällegi ülimad. Ilm oli hea, vahel lausa liigagi hea, kuna päikene keevitas otse ülevalt lagipähe. Paar tunnikest käimist, otsustasime lühikese vahepeatuse kasuks, kuna jalad lõid jällegi saapas tult. Pausidega on ka keeruline, kuna selleks ettenähtud kohti lihtsalt nappis, seekord keerasimegi asfalt teelt kõrvale metsavahele langeva oja kalda peale, oja langes kiirevoolulisse mägijõkke, mis jäi ka kohe mõnekümne meetri kaugusele.

Aeg oli kergeks pesuks ja söögivalmistamiseks. Priimus käis ja valmis järjekordne makaronipada. Mõne ajapärast tuli jällegi edasi astuma hakata, paar tundi saime käija kui tõusu otsas oli linnake Les Contamines, tegime poetiiru ja võtsime koha kohaliku turismika ette, jällegi kohtasime naeratava näoga inglisekeelt kõnelevat teenindajat, kes lubas lahkesti telefonid ja kaamerad täis laadida. Tunnike pausi jalgadele kotid taas selga. Algas selle päeva tipphetk- pool tundi mööda lauget külavaheteed ja üles mäkke. Tõusumeetreid sinna 500 kanti. Õnneks õnnestus ennem ronimist ühes kohalikus mägijärves ujumas käija, kohalikud pidasid meid vist muidugi imelikeks, kuna vee temperatuur üle kümne soojakraadi ei olnud. Uuesti kotid selga ja mäkke. Tee oli autotee laiune ja ühtlane kiviparkett, inimesi tuli järjest vastu ja kõik muidugi naerusuil teretamas. Teekond oli raske, kuid kannatus oli seda väärt, üles jõudes nägime just sellist pilti, millest ma kogu tee rääkinud olin, mõlemalpool kõrval suured mäed ja ise kulged mööda külateed kerge tõusuga ülespoole. Jaks rauges üpris kiirelt ja kell näitas seda aega, et tuli hakata otsima sobivat kohta. Leidsimegi tee kõrval karjamaal endale peaaegu privaatse nurgakese, kus tähistavast vaadata ja õtusöök valmistada. Privaatse sellesmõttes,e tteised matkajad peale ei satuks või hommikul oma kepiklõbinaga ei ärataks Tark mees pani telgi kuuse alla, teine mees karjamaale. Vastu hommikut tuli ka törts vihma. Tark mees sai enamvähem kuiva telgi kotti, teine mees pidi leppima niiske telgiga. Jällegi ööläbi oli sättimist, et õigel kursil magada, maapind lihtsalt on seal ebaühtlane. Päeva lõpuks olime jõudnud 1550 peale.

4. Päev Distants 15km

Neljas päev kujuneski kõige raskemaks. Jalad olid väga valusad, eriti just allaminnes. Hommik algas jälle päikesetõusuga ja pikka ronimise tähe all. Saime umbes 500m. kõndida, kui avastasime, et mäe harjal on avalik käimla koos vee süsteemide ja vist ametliku telkimisplatsiga. Vahet polnud, sest privaatsus ja kõlisevad lehmad mäeküljel kaalusid selle emotsiooni üle. Astusime 1550m. peale 2329m. mäe tippu nimega Col de Bohomme, sealt avanesid jällegi võrratud vaated, üles ronides on lihased nii tööhoos, et higi aina voolab, aga mäehari on salakaval, ja tuul võib nii külm olla, et ei kujuta muidu ettegi. Õnneks oli seal üks puidust putka puhkajate tarvis, saime ruttu varjule ja kohe priimus koos puljoniga käima. Inimesi oli palju, kes olid alt küladest kokku tulnud, kell oli juba peale lõunane. Tegime pool tunnikest pausi ja jätkasime teekonda.

 Need päeva teise poole 3 tunnikest olid päeva raskemad, rada oli vahelduv, palju kivisodi ja samas mullateed, mööda mäekülgi suuri plaate ülespoole. Vahepeal rada justkui lõppes ja nuputasime, et kuhu nüüd, korra läks nagu raskekski, kuid mõtlesime selle väikese hobuse peale, kes mõned minutid tagasi sealsamas kivirähkmakate vahel koos pakkide, giidi ja grupi pensionääridega vastu tulid. Lõpuks jõudsime tippu, kus GR5 ja TMB kaheks lähevad, vaade oli võimas. Väga ilus koht, aeg oli teha lõunasöök ja pisut leiba luusse lasta.

Uskumatu on ka see, et kui kiirelt võib lõunaajal aeg minna, tunne on, et oleks nagu korraks istunud, kui juba vaatad, et tund on seljataga. Polnud midagi teha, kui jätkata. Oli vaja vaid poolteist tundi allamäge minna. Rada oli raske ja tagantjärele mõldes kõige raskem allakäik üldse, varbad lõid tuld saapaninades vahepeal kõndisime lausa tagurpidi. Nägime all küla kuhu jõudma pidime, kuid ikka need kitsad ja pikad rajad, mis ei tahtnudki lõppeda. Märk näitas, et 45 min. veel, aga kohalik Prantslane lubas 10 maksimum 15 min. Loomulikult me ei uskunud teda. 20kg. kotiga on ikka ajaarvestus vähe teine.

Lõpuks saimegi alla külla nimega Les Champieux. Seal oli vaid paar elumaja, üks Refugue ja külapood, kus müüdi juustu, saia, sardiine, veini ja mõningaid juur- ja puuvilju. Ssamuti oli seal kohapeal avalik käimla, caravanide kämping ja turistiinfo keskus. Turistikas oli jällegi hea koht peatumiseks, sai akusid laadida, teenindaja ka ülimalt sõbralik ja pärast lühikest vestlust arvas, et peaksime ööseks sinna jääma. Telkimine TASUTA. Samal õhtul läbis ka seda küla Ultra trail tour du Mont Blanc, distantsi pikkuseks 168km, ehk sama rada, mida meiegi astume. Sportlastel oli Chamonix-st 17.30 start ja kohale pidid jõudma kella 23 paiku. Muidugi tulid mehed keset ööpimedust mäest alla pealambid välkumas 22.30 paiku. Nemad tegid selle rajaosa läbi 5e tunniga, mida meie olime 3,5 päeva astunud- lihtsalt uskumatu, mis inimesi on maailmas olemas. See ei ole lihtne jooks. Kohapeal oli ka bänd ja suur cateringi telk võistlejate tarvis, tehti tuld ja nauditi võistlust. Hea koht ööbimiseks, kuid mobiililevi sealt otsida ei tasu.

5. päev 10h. 

Viies päev oli käed taskuspäev, jalad olid taastunud, raja algus kerge tõusuga umbes viie kilomeetri jagu mööda asfaltteed Les Champieuxist La villa nimelisse külla. Külas oli majutus ja paar laudaga majapidamist, taras kaks vastsündinud vasikat. Sealt edasi hakkasime nüüd Itaalia piiri poole astuma, Jällegi väga ilusad vaated just MB teisele poolele, suured liustikud ja mõnus ronimine mööda mäekülje serpentiini radasid. Mäeharja ei tulnud ega tulnud, arvan, et ca.veidi üle tunni astumist. 

Lõpuks hakkas kõik paistma, astusime mööda harja Itaalia poole, ilm jällegi hea ja lauspäike. Kuigi Le Rocheri tipus puhus jäine tuul otse liustikult, see oli ebameeldiv. Korraks peatsut tehes, kohtasime ka kaht Prantslast, kes tundisd huvi meie koti raskuse kohta, kui ütlesin et ca. 20kg. kanti, siis venisid nende näod imestusest pikaks. Viiendal päeval ei saanud enam arugi, et nii rasked. Algas jälle pikk teekond allamäge, kuid see oli talutav, sirge rada kerge langusega, mõlemalpool suured mäeahelikud, kohtasime ka sulamata lund. Rahvast liikus ja eriti just ratastega, kes sõitis üles ja teised jälle alla. Downhill on ka kindlasti äge ja ühel päeval proovin kindlasti sellist matkamise viisi. Mitu käigutundi seljataga, tegime mägioja juures lõunapausi, sai jälle pesta, joogivee varu täiendada ja päikese käes lesida. Teekond edasi jätkus allamäge, selle teelõigu peal on vaated veel ilusamad kui varasemalt, näed MB võimast liustikku, see on mastaabilt hoopis teine, kui varasemad, suured joad kukuvad kümneid meeterid alla, vesi koliseb.

Kõndisime nii paar kilomeetirt sirget kruusatee lõiku, kõrval soine ala, kuhu veed kokku voolavad ning näitas märk jälle üles mäkke, pool tundi rühkimist ja terendasid sõbralikud rajad mööda mäekülgi ühe karjuse onnini.

Karjused on seal sportlikud fäänside värviliste riiete ja väikeste matkakottidega, kutsal oli kelluke kaelas. Lõunapausil said ka meie toiduvarud peaaegu otsakorrale, ees ootas näljaperiood, sest peale makaronide ja puljongi, meil suurt enam midagi polnudki. Kõndisime lootuses, et äkki kusagil tuleb üks pood.

 Ühel mäeharjal kohtasime UTTMB sportlastele mõeldud riietuskabiini, mille kopter oli kohale toonud, võistlus oli peetud ja kabiin vedeles, läbi klaasi oli näha resti pepsi colasia ja vee pudeleid, kõhud korisesid ja Siim piilus üle ukse, nägi mingit kotti, kus oli suur võileib, loomulikult haaras kaasa ja tegime pooleks, see oli jälle taas hea tunne. Vahepeal tegi juba muret, et kust me õhtuks söögi saame, aga mis seal ikka, tuli edasi astuda. Jällegi tunnike astutud, jõudisme lõpuks ühte Refugusse, suusakeskuse tipus, alt Courmayeuri linnast tulid suusaliftid üles. Otsustasime, et teeme peatuse ja peame aru, võtsime paar õlut janu kustutamiseks. Minu pika vingumise peale jätkasime teekonda alla Courmayeuri, mis osutus suuremaks Itaalia linnakeseks. Veidi allapoole astumist nägin juba suuremaid korterelamudi, massiivseid betoonist sildasid jms...juba see koht ei meeldinud, Itaaliapärane on kole, samuti on need inimesed oma temperamendi ja laiskuse poolest ebasümpaatsed, aga las arvamus jääb minule. Saime tunniga Maison Ville suusakeskusest alla CM äärelinna, kell oli seitse läbi ja meil ei olnud ikka majutust, lootsin et linnaäärel või kusagil on mõni kämping, kus end välja puhata ja hommikul edasi minna. Mitte midagi. Otsustasime ühes Pizzeerias pitsa süüa, kuid nagu ikka saime jälle tõmmata. Eestlase jaoks on ikka kallis võtta üks kõrbenud pitsa 12€ sinna juurde juua 0,3 coca 3,5€ ja lisaks maksta mingisugune maks 1,5€, mille eest...ma ei tea. Keegi loomulikult inglise keelt ei kõnele. Kõht täis ja telgi kohta otsima, kusjuures poodi ei leidnudki. Jalutasime läbi linna, ja üles mäkke. Peale elamurajooni lõppu otsisie kullipilgul siledamat kohta, mõlemal higi tilkus ja jalad juba värisesid, sest puhast käiguaega oli sel päeva 10h, ja 14 tundi jalgadel. Söök jäi ostmata ja vesi võtmata. 

6. Päev "Nälg"

Hommikul telgi lukku lahti tõmmates märkasin, et olin pimedas telgi üsna rajaäärde seadnud, matkajad käisid kõrvalt mööda ja laususid naerul suil Ciao. See oli nüüd Itaalia tervitus, eelmisel päeval olime seda ka mõnel korral kuulnud, aga nüüd siis veendusin, et siin riigis kõneldakse nii. Nii oligi, lihtne- ciao igale vastu tulijale. Kuuendat päeva alustasime tuimalt varakult ilma hommikusöögida 8,45 ilgelt raske tõusu mööda ja ilma veeta. See andis õppetunni, igal õhtul tuleb joogipaak täita!!! See oli raske, päike keevitas ja jõud rauges. Leidsime koha mäeküljel suhteliselt tipu lähedal, keetsime paar puljongi kuubikut ja jõime kahepeale, mitšikaid peale hammustades, vaade oli võimas CM linnale. See oli nüüd koht, kus tuli mõtlema hakata, linna tagasi enam ei tasunud minna ja äkki teepeal kusagil on mõni pood. Astusime paarkümmend minutit üles, ja nägime tuttavat vulisevat veekraani, sarnaseid mis igalpool võtsin kohe paar toopi värsket vett ja täitsime veekotid. Olime justkui päästetud. Kuuenda päeva esimene raske pool oli läbi, teekond kulges mööda mäekülge, kus kohtasime täiesti lambist kolme eeslipoissi kes rohtu vitsutasid, loomulikult olid nad keset rada, ega mõelnudki eest minna, Siim lihtsalt surus nad kõrvale, et läbi pääseks. Vastu tuli ka mõni matkaja, seega päris üksinda me siiski polnud. paar tundi käimist ja nägime mäe otsast all küla, keerasime TMBlt maha lootuses, et ehk seal on mõni poodi, kuid pettumuseks tuli välja, et tegu oli mingi turismikülaga, kallite restoranide ja golfiklubidega. Raha oli meil piiratud ja siiski meil jätkus veel makarone. Kõndisime mööda asfalti lõõskava päikese käes mööda kõige igavamat matkateed(asfalti). Tegime jõeääres peatuse, et makarone keeta, tegu oli populaarse mägijõega, kus kalakontroll meile peale "hüppas" ja arvas, et püame kala. Me lihtsalt vedelesime päikese käes, arvan, et sooja võis olla 35C. Julm, saime makaronidest jõudu ja astusime edasi, teel leidsime forelli kasvanudse, püüdsime ühe 900gr. kala, et oleks midagi pannile panna, Siim võttis soolikad ja pea maha, kala läks kotti. See oli ka koht, kus ühistransporti kasutasime, et natukene mööda asfalti edasi liikuda, saimegi nii 2km. jagu. Buss keeras ringi ja meie läksime edasi. Teekond viis üles mäkke, mööda liustiku äärt, ilm muutus jahedamaks ja tõusumeetrid 2038 peale, Ref. Elisabetta terrassile. Mõistagi olnuks sinnajäämine kallis, saime kaks Rittersporti ja jõudu edasi minna, et jõuda õhtuks Šveitis poolele. Mägi ja 500 tõusumeetrit ootasid ees. See oli raske, kuid tipus olles läks kõik jälle meelest. Ilm muutus Šveitsipoolel kardinaalselt, +30C sai sekunditega +10C ja päikesepaiste asendus paksu uduga, peale raja ei näinud enam midagi.

Paksus udus allapoole väga pikalt enam ei saanudki minna, temperatuuri vahe mõjus jalgadele laastavalt, põlved andsid järele ja väljapääsuks tundus olevad kõige esimene ettejuhtuv Refugue. Nii ka oli, peale 40 min. astumist leidsime helsieva lehmakarja ja sellekõrval tegutseva piimafarmi. Pingil istus neid jõi kohvi ja tõmbas sigaretti, küsisin viisakalt kas tegu on ka majutusasutusega, tema lahkelt vastas, et JAH. Ööbimine koos söökidega 63fr. ehk siis 54€ vms.. Polnud varianti ja jäime. Tegu oli Lätlannadega, kes hooajaliselt töötavad juustufarmis, teevad tööd ja sügisel plaanisid kusagile reisima minna. Koht oli ülim luksus, väljanägemiselt uuemapoolne, soe dušš, hea söök, elekter. Samal ööl magas meiega 4 inimest aga kohti oli 50le. Kindlasti tasub külastada või ööbimine sinna sättida. Super koht. Muidugi inimesed läksid juba kell 20.30 magama- uskumatu. Refegu La Peule.

7. päev 1. september

Kätte oli jõundud taas käedtaskus päev, kott tundus kergem ja vatasie hoolikalt, et midagi ei maha ei ununenud. Alustasime umbes kella 10ne paiku, sest päevi meil jagus ja kiiret polnud. Järgmine vahepeatus oli La Fouly linnakeses. Šveits võttis vastu meid oma ilu ja korrapärasusega, samuti rõõmsad inimesed igalpool. Matkarajad tühjad, kus mõni üksik hing vastu jalutas. Mäe küljed helisesid ja lehmadel SUURED kellad ümber kaela. Samuti olime päästetud, La Foulys oli pood, kus saime toiduvarud täiendatud. Astusime mööda matkaradu üles ja alla, lõpuks linna nimega Champieux, teel sinna nägime arvukalt infotahvleid shampinionide kohta võibolla see tähendaski selle koha nime eripära.

Mäed jällegi erinevad ja ägedad vanaaegsed külakesed, mittemidagi modernsest arhitektuurist. Lõuna tegime ühel karjamaal, pannile läks forell koos sibula, soola ja pipraga valges veini kastmes. Vat see oli Esmaspäevale vastav lõunasöök, elu oli jälle lill.

Champieux on väga ilus väikene mägiküla koos maalilise järvega selle keskel, tundus olevad forellijärv, kus kalamehed äärel õngitsesid. Tegime ka igaksjuhuks väikese poetiiru täiendamaks meie õhtusöögi varusid. Elu on kallis, kus piimaliiter maksab 6fr. ca. 5.5€ Eestlase jaoks mõistmatu. Seal riigis kulus raha, Siim arvaski, et peaks kähku Šveitsist jalga laskma, kuna kõik on nii kallis ja raha lihtsalt kaob ära. Poed on ka muidugi sellised, et veinilettidelt leiad kümneid sorte, kuid toidupool on vilets- kuivained, mõned juur ja puuviljad, sink, piim, munad, šokolaadid ja kalakonservid. Kõik muidugi hingehinnaga. Sardiinid ja kanamunad on asjad, mis kannatavad osta, nii me praadisimegi õhtuks mune koos sardiini konservidega. Ööbisime kohalikus kämpingus 13€ näopealt, olemas oli wc ja dušš. Valisime kämpingu- esiteks on raske leida koht kus olla ja teiseks võid Šveitsis vanglas lõpetada, kui metsikult telgid.

8. päev

Äratus oli kümne paiku ja otsustasime teha päeva, kus väga ei torma, tundus et teised matkasellid arvasid sama. Võtsime teekonna taas ette tagasi poodi, ostsime hommikusöögi ja jalutasime kalastuspoodi, et osta korralik Šveitsilant suveniiriks, pood loomulikult suletud, arumaeisaa, mis kuradi kord seal riigis on. Poed oleks justkui lambi aegadesl avatud või siis suletud. Võibolla me ei peagi seda mõistma, kõik on inimesed. Teel poodi nägi Siim forelli meie kõrval järves ujumas, arvas, et oleks tark mõte maha lüüa ja supiks keeta, viskas suure kiviga, aga kahjuks mööda. Arvan, et selliselt kala tapmine võib ka seal riigis trellide taha viia.
Sellel päeval lugesin et kaks mäge on veel ennem lõppu jäänud, tunuds juba käkitegu, kuna tõusumeetreid oli ainult 2500 ringis. Kui pole näinud, siis ei tasu üle mõelda! See oli jälle üks raskemaid päevi, puhtalt 35 kraadisest mäest üles, ei serpentiine vaid lihtsalt sirge rada mööda mäekülge tippu kulgemas. Allatuleks keeruline, maastik raske ja kivine. Peale kuut tundi käimist jõudsimegi ühte turisti lõksu, külapood lehmalauda ees, samuti meenepood ja hotell selle kõrval. Otsustasime jääda. Öö hotelli taguses kämpingus, kus maapind oli jälle kerge kaldega maksis 14€ nägu, sinna juurde kuulusid ka muud hüved. Hakkasime varustust lahti pakkima, kui meie lähedale maandus helikopter õigemini tegu oli vist medikopteriga, mehed kargasid masinast välja ja hakkasid kibekiirelt midagi kokku panema, tegevus kestis 5e minuti kanti, kui kopter tõusis ja mehed selle küljes koos 50m. trossi otsas. Vat see on töö, mis mulle ka meeldiks, saad mägedekohal ringi lennata. Tegemist oli pääste operatsiooniga, kus üks tuntud wingsuiti mees ennast seal samas lähedal surnuks oli kukkunud, nägime pealt mismoodi ta sõbrad teise kopteriga meie juurde maha pandi ja ta ise laibakotis kanderaamil kopteri peale tõsteti ja hiljem minema viidi. See võttis südame alt õõnsaks ja tuletas meelde, et mägedega ei tasu mängida. Aga selline kopteri elamus andis jälle tuimale põhjamaa inimesele palju juurde ja avardas pisutki silmaringi. Šveitsis ongi kopter tavaline veomasin, näeb tihti neid lendamas pikk nöör küljes ja selle otsas omakorda suur pakike. Kõik käib kopteriga.

Koht oli iseenesest ilus, kohalik külaelu ja lumised mäetipud.

9. päev ehk viimane

Hommik oli karge, teadisn juba unes, et ennem päikese tõusu on pool tunnikest perioodi, kus kotis hakkab nii külm, et peab ennast kõverasse tõmbama, nii ka oli ja pidi lihtsalt ära kannatama. Õnneks oli tulemas järjekordne päikeseline päev. alustasime ennelõunal ja teadsime, et tulemas on viimane tõus ja üldse viimane matkapäev. Tegelikult oli kurb mõelda, et ring on täis saamas. Umbes kolmandal päeval kaarti vaadates tundisn tegelikult hirmu, et nii palju on veel vaja kõndida ja kuidas me üldse suudame, jalad oli sel ajal ülimalt valusad ja kanged. Viimane päev oli jälle käedtaskus päev, kott kerge ja ainult astu.

Col Las Forlacist alustasime ja Trienti suunal kõndisime, küla, mis asus ca. 300m. allpool ja koht kuhu pidi maanduma kanderaamil ära toimetatud sportlane.

Küla oli tavapäraselt kaunis, inimesi seal ei kohanud, tunne oli nagu nad oleks kõik ära kolinud, aga tegelikult vast töötavad seal kõrval olevas suures linnas. Alt Trientist astusime üles Prantusmaa poole, Prantusmaa piir algaski mäe harjalt, kus sai viimase pilgu heita ilusale Šveitsile. Kõige huvitavam oli see, et kogu 160fr. sain ma seal riigis 2,5 päevaga lahti. Ees ootas Prantsusmaa, ehk vabadus. Viimane laskumine oli pikk ja jalgadele paras väljakutse, ei oskagi nüüd tagantjärele mõelda, kas asi oli peas kinni või oligi kogu rada jalgades. Igaljuhul otsustasime mina Le Touri külast läbi Argientieri ja seal edasi liikuda Chamonix-sse. 

Argientieris ootasid juba armsasd väikesed saia poekesed, kus ka koheselt peatuse tegime, värske sai vastupidiselt vanale kuivanud kõvale 4,5€ Šveitsi leivale, maksis 2€ tundus taas vabaduse tunne- oli võimalus valikuid teha. Võtsime poest liitri piima, moosi ja kaks saiapätsi, istusime bussipeatuses ja nautisime. Patt nüü döelda aga Argientierist Camonix-sse sõitsime bussiga, tundus mõistlik otsus kuna vaja oli poodi minna ja ööseks kämpingu koht leida. Esimesega saime hakkama aga teisega läks keeruliseks, kohe nii, et peale tükkaega ebatäpselt kaardilt otsimist, võttis meid üks suvaline vanaproua lihtsalt autopeale ja viis kilomeetrijagu asuvasse kämpinugsse, rääkis majapidajannaga ära, et poisid lõpetasid TMB ja vajavad puhkust. 2inimest maksis seal 14,5€ sõbralik. Kämping ise oli muidugi tavaline ja tuntud vist rohkem populaarne automatkajatele. Vahet enam polnud, peaasi, et sai sirge maa peal magada. Tegime supi, tuunikala konservi, mis 3 päeva kotis oli vedelenud ja 3 veini. 

10. Päev Puhkepäev

Otsisime võimalust kuhu oma seljakotid jätta, et päev Chamoix-s veeta. Otsisime infot kesklinna turistikast, saime vihjeks, et teiselpool äärelinnas on üks motell, kuhu saab kotid päevaks jätta. Pool tunnikes astumist viis meid majani, saime infot, et koti saab sinna jätta 2€ päev. Küsiti ega me tuba ei soovi, kuna öö maksis 19€ , siis miks ka mitte. Majal oli kõva "rubla lõhn" küljes ehk aastast 1960 vms, näha oli, et tegu populaarse alpinistide majutusasutusega.

Hetkepärast näidati meile tuba ette- tegu oli 4ja kohalise toaga, kus juba oli kaks matkakotti voodi ees, vaatasime et mis seal ikka, saaks ainult madratsil magada. Päev jätkus ilma kotita Chamonix linna peal, külastasime söögikohta, vedelesime ja külastasime matkatarvete poode, mis on seal eriti suured ja pakuvad kõike varutsust. Hiljem õhtul koju jalutades võtsime poest toidumoona, mille ühisköögis ära sõime. Köögis käis koos Prantsuse vanaprouadega kokkamine, juttu jätkus ja nalja sai. Asi oli naljast kaugel kui õhtul oma tuppa läksime, meie toanaabriteks osutusid needsamad prouad, kes köögis toimetasid. Muidu oli tore, aga tädikesed norskasid nii kõvasti, et raske oli magama jääda, sellest saigi kõige õudsam öö üldse :) tagantjärele mõeldes, teeb see ainult nalja.

11. päev, äraminek.

Eelmisel päeval raalisin välja, et kuna lennuk läheb Alles laupäeva õhtul Genfist pole mõistlik enam Chamonix-sse jääda vaid avastaks ka teistsugust Prantsusmaad. Võtsime teekonna rongide ja bussiga ette Annemasse-ssi, linn mis on Genfi piirilinn Prantsuse poolel.

Rongid olid ägedad ja kogu teekond kestis 2,5h. Kõik kolm transpordivahendit toimisid plaanipäraselt ja ümberistumiste vaheks 10- 15min. Annemasse-is oli rongijaamas kohe turistikas, kus võeti lahkelt vastu, bronniti hotellituba ja jalutasime kohale. Rongi piletid 20€ nägu ja hotell 32€- niiet talutav. Linn ise on tavaline töölislinn, igalpool lokkab mustus ja palavus, hoopis teine külg seniseni. Inimesed muutusid värvilisemaks, kerjused ja rõdudel kasvav kanep. Hotell oli hea ja mugav, võib öelda, et lausa luksuslik.

12. päev, lennupäev.

Lennuk väljus Genfist õhtul 19.00, seega oli meil aega. Võtsime viimast päea ka kui matka päeva, aga mööda linna. Kaarti meil polnud, seega tuli astuda mööda tänavaid ja lugeda viitasid, mis näitavad lennujaama suunal. Prantusmaalt taas Šveitsi jõudes muutus linnapilt ilusamaks, suur järv keset linna kohalikud laupäeva nautimas. Järvel muidugi suurel turistilaevad, valged kaatrid ja 100m. kõrgune purskkaev sadamas, mida inimesed uudistasid. Selline turistikas linnatänavail on ikka igav, linn võib tore olla, aga loodus on kordades ilusam. Lennujaama jõudsime paar tundi varem, pakkisime kotid väiksemaks ja andisme pagasi. Lennud olid jälle plaanipärased, seega tuli veel mõned tunnid kannatada.

Lühike film kogu loost.